Mul on üks hea sõber, kellega me oleme usuasjade üle arutanud juba 24 aastat (just nii kaua olen mina olnud Jumala laps). On olnud aegu, kui me oleme suhelnud tihedamalt, ja neidki aegu, kui me pole eriti suhelnud. Lihtsalt vahel olen tundnud, et ta ei vajanud mingil perioodil meie lähedast suhtlemist, sest see, mida mina koos Jumalaga läbi elasin, oli talle justkui noomituseks.
Kõige imelisem kogu selle sõprussuhte juures on aga see, et siis, kui temal on raske olnud ja ta on tundnud ennast üksildase ja õnnetuna, helistan mina alati äkki temale – äkki on ta mul südamel ja süda on rahutu ja nii ma siis võtangi telefonitoru ja kuulen tavaliselt midagi sellist: „Kust sa teadsid, et mul täna nii raske on?“ Ma olen ikka vastanud, et ega ma teadnudki, aga armastav Isa taevas teab ja Tema armastab sind.
Ühel korral oli ta kaotanud lähedase inimese, kes oli endalt ise elu võtnud ja sattunud lisaks veel ka selle lähedase inimese sugulaste süüdistuste ohvriks, ja jällegi andis Taevaisa märku talle helistada ja mul polnud helistades aimugi sellest, millise ahastuse keskele ma kohe sattun. Aga Taevaisa teadis ja me kõik võime kõigis ootamatutes olukordades Tema tarkuse ja juhtimise peale loota. Tänu Jumalale, kes juhatas ja just õiged sõnad suhu andis.
Olgem siis meiegi väikese Saamueli sarnaselt kuulmas, kui Issand kutsub. Hoiame oma usukõrvad ikka Jumala lainel ja kuuletume Talle.
In English