Pauluse tsitaat on pigem parafraas Jesajalt (52:7): „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet.”
Originaalsalmis näeme kindlust, et Iisrael pääseb Babüloonia vangist. Paulus lisab selle oma evangeeliumile vabadusest patu vangist. Tulenevalt selle salmi kasutusest, on mõte selles, et kui inimesed rõõmutsesid heade uudiste pärast Babüloonia vangist pääsemisest, siis kui palju enam peaks nad rõõmutsema evangeeliumi sõnumi valguses.
Enne e-mailide, telefonide ja muude moodsate suhtlusvahendite aega usaldati käest kätte antavat sõnumit. Inimesed tahtsid olla esimesed, kes viivad kuningale rõõmusõnumi pärast edukat lahingut. Teisalt ei tahtnud aga keegi olla see, kes pidi edastama halbu uudiseid. Halvad uudised võisid selle toojale maksta pea.
„Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit!” Meie, tänapäeval, võime mõelda, et miks prohvet valis just jalad eriliseks tähenduseks. See fraas polnud ka Pauluse päevil kaduma läinud. Head uudised reisisid sõnumitoojatega jalgsi. Pärast mitmete kilomeetrite läbijooksmist võis jooksja ise olla räpane ja haisev, kuid uudiste ootajaile olid üle põldude kiiresti jooksvad jalad alati teretulnud nähus. Kõik ju armastavad häid uudiseid.
Ja milliseid paremaid uudiseid võiks olla peale pääste-evangeeliumi? Oled sa hiljuti mõelnud „jalgadest”, mis on sinuni toonud häid uudiseid päästest? Võib-olla oli see evangelist, ametnik, perekonnaliige, õpetaja, pastor või mõni muu inimene. Kes iganes, aga ta tõi sulle häid uudiseid. Miks siis mitte õnnistust ka vastu saata? Kirjuta kaart või helista, et näidata, kui väga sa hindad nende osa sinu elus. Kes teab, sinu kaart või kõne võib olla neile õnnistuseks just hetkel, mil keegi seda eriti vajab. Siis on ka sinu jalad kaunid.
In English