Ma kasvasin üles viienda põlve seitsmenda päeva adventistina ja sain neljanda põlve jutlustajaks selles usukogukonnas. Seega võib kõlada pisut kohatuna, kui ütlen, et ma ei kohanud Jeesust Kristust püsivalt enne, kui olin seminari lõpetamas. Jumal kasutas ühe mu professori õpetusi veenmaks mu südant meeleheitlikus vaimulikus vajaduses, mida olin oma varasematel aastatel eiranud. Ängistuses süütundega leidsin selle professori seminarihoone trepikojast. Kui hakkasin talle oma südant puistama, oli tema kohene vastus järsk, kuid Vaimust juhitud: „Mine loe raamatut „Tee Kristuse juurde”. Loe „Tee Kristuse juurde”.” Olin lootnud leida kuulava kõrva, kuid tema saatis mind hoopis raamatut lugema. Kuid praegu olen talle selle eest väga tänulik. Meie korteris oli vana „Tee Kristuse juurde” mereväetrükk, mida olin pidanud kaheksandas klassis lugema, et ristitud saada. Tõmbasin selle riiulist välja ja hakkasin aegamööda seda vana klassikat uuesti lugema. Ja seda taas esimest korda maitstes avastasin, et raamatu pealkiri on isetäituv prohvetikuulutus. Sellest sai tõesti minu uus, värske tee Kristuse juurde.
Sellest vaimulikust taassünnist, mida see oli, hakkas Jumal juhtima minu teekonda suhetele keskendunud pühendus-, jumalateenimis- ja palveelu poole, mida olen juba selles raamatus jaganud. Ja sellest teekonnast ärkas minu südames uus ja sügavam Ellen White’i teenimistöö hindamine. Sellepärast tahtsin jagada sinuga seda, millest oleme mõne viimase päeva jooksul rääkinud. Tõesti on kogemuslik ja vaimulik seos selle ajaloohetke valitute käskjala teoste lugemise ja meie Jumalaga käimise vahel. Roger Dudley ja Des Cummings juunior lõpetasid oma uurimuse (mida panime tähele eile) selle vastupandamatu järeldusega: „Harva leitakse uurimustöö käigus nii raskelt ühe järelduse poole kaaluv tõendusmaterjal. Koguduse arengu küsitluses saab regulaarselt Ellen White’i raamatuid lugev [koguduse] liige igas punktis, kus on tegemist isikliku hoiaku või [vaimuliku elu] harjumustega, kõrgema tulemuse kui liige, kes loeb Ellen White’i aeg-ajalt või ei loe üldse.” (Ministry, oktoober 1982, lk 12)
Kas selles ongi asi, kes meist saab parema tulemuse? Vaevalt küll! Kuid arvestades pakilisi aegu, milles elame, ja meie tänase teksti tõotust, siis miks ei taha valitud seda ühte andi, mille Jumal isiklikult valis meie vaimuliku edu ja lõpuaja missiooni jaoks?
In English