Mäletan alati esimest korda, kui astusin seitsmenda päeva adventkiriku uksest sisse. Ma ei olnud kunagi teenistusel käinud ega hoones sees olnud, ometi tundus kogu paik kuidagi tuttavlik. Ma olin kodus – kodus, mida olin alati teadnud kusagil olevat.
Mina ja mu naine Jean olime just lõpetanud evangeelsete koosolekute seerias osalemise ning me olime äärmiselt rabatud kolme ingli kuulutuse ilust ja sidususest. See kõlas meie jaoks õigesti; see oli pilt Jeesusest, mida olime mõlemad otsinud. See polnud õige lihtsalt sellepärast, et see oli faktiliselt õige (ja seda see oli); see oli õige sellepärast, et Jumal, kes oli meie südames sosistanud ja meile aastaid enda kohta õpetanud, oli just tõmmanud eesriide eest ja ilmutanud ennast vastuvaidlematul moel.
Kui me siis läksime esimest korda kirikusse, oli tunne, nagu oleksime seal juba väga kaua käinud. See oli tuttav, sest seal oli Jumal. See oli Tema koda ja seega ka meie kodu. Me ei olnud und näinud, kui olime lootnud, et selline paik on olemas; me olime tajunud igavikku, mille Jumal oli meie südamesse pannud. Olime kord olnud kaugel eemal, nagu Paulus ütleb paganatest lugejatele, kes leidsid kodu Jumala rahva hulgas, aga nüüd olime saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.
Iga inimese süda tunneb, et peab olema midagi paremat, mingi paik, kus nad peaksid olema. Inimesed elavad rahutu tundega, et nad ei ole veel seal, kus peaks. Kui täidame ülesannet viia kolme ingli kuulutus „kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele“ (Ilmutuse 14:6), on meil ülioluline meeles pidada, et me ei kutsu neid meie kirikusse. See on nende oma. Nad ei ole külalised, keda oma kodus talume; see on nende kodu.
Meie ülesanne ei ole üritada veenda inimesi, et meil on õigus, kuigi Kristuse õpetuse õpetamine on oluline. Meie ülesanne on tervitada inimesi kodus. Meil ei ole vaja inimestega vaielda (see ei mõju tegelikult kunagi); me peame näitama neile, kus on kodu, mille olemasolule nad on lootnud.
In English