Eevit pani see olukord sügavalt mõtlema, mida kõike teeb Jumal meie heaks! Aga mida anname või teeme meie Temale? Jumal andis oma kõige kallima, oma Poja meie pattude eest ristisurma, kindlustades meile igavese elu koos Temaga, ainult kui võtame vastu Tema ohvri, peaksime Teda kalliks Päästjaks. Jumal soovib oma suure armastuse vastu ei midagi muud kui vastuarmastust. Kuidas küll suudaksime Teda sama tugevalt armastada!
Kuna Eevi on nüüd haige ega suuda õue minna, oli tal üks mure. Talle oli kingitud ilus potiroos, mille ta kevadel lasi õueaeda istutada. Siis saabus sügis ja oli vaja see roos välja kaevata ja tuppa tuua. Kuid Eevil polnud parasjagu kedagi, kes seda oleks teinud. Roosile mõeldes palvetas ta õhtul ja läks magama. Hommikul tuli külla minia, kes Eeviga pikemat juttu ajamata ütles: „Ma mõtlesin su roosi peale, see tuleb aiast ära tuua. Õieti sellepärast ma täna tulingi!“
Eevi oli suuresti imestunud. Kui kiiresti korraldas armuline Taevaisa tema palvele vastuse! Ei suuda Teda tänada ja ülistada Tema hoole ja armu eest meie igapäevaelu korraldamises, juhtimises ja ikka head tehes!
Tänu Sulle, minu Jumal, kõige Siu armu eest, mida kogu eluaja olen saanud Sinu käest!
Eevi kogemuse pani kirja Ella Tust
In English