Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!

2Ms 20:8-11 on kirjutatud: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on. Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“

Sõna hingamispäev on heebreakeelse sõna šabbath tõlge eesti keelde, tähendusega puhkepäev. Sõna šabbath tähendab rahu, puhkust, lakkamist. Eestikeelne sõna hingamispäev pärineb ajast, mil Piibel eesti keelde tõlgiti, olles muutunud aja jooksul usuliseks terminiks. Tänapäeva igapäevases ilmalikus kõnekeeles seda sõna ei kasutata. Paljudesse teistesse keeltesse Piibli tõlkijad on jätnud sõna šabbath tõlkimata ja on selle otse heebrea keelest üle võtnud, mõnikord seda sõna pisut oma keelele kohandades. Näiteks ingliskeelses Piiblis on see sõna shabbath, saksakeelses Sabbat, venekeelses subbota. Soome keelde tõlkijad on kasutanud sõna sapatti, aga mõnes kohas on nad selle sõna ära tõlkinud sõnaga lepopäivä – puhkepäev. Rääkides juudiusuliste iganädalasest puhkepäevast kasutatakse ka eesti keeles sõna sabat. Ka on mitmetes keeltes nädala seitsmenda päeva (Piibli arvestuse järgi seitsmenda!) nimi tuletatud sõnast šabbath, näiteks vene keeles subbota ja hispaania keeles sabado.

Jumala käsk ütleb: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema.“ Teades, et unustamine on inimesele (siin selles patuses maailmas) nii omane, ütles Jumal selle käsu alguses: „Pea meeles.“ Huvitav on, et seda ei öelnud Ta ühegi teise käsu alguses, võibolla seetõttu, et seda on vast lihtsam unustada või ebaoluliseks pidada. See, et tõelise elava Jumala kõrval ei tohiks teisi jumalaid olla või et inimene peaks Jumalasse aupaklikult suhtuma ega võtaks Tema nime asjata suhu, tundub nii loogilisena, et sellele pole tarvis sedavõrd mõelda kui hingamispäeva pühitsemise vajadusele. Sama on inimsuhteid korraldavate käskudega nagu näiteks tapmise või varastamise keeld. Et need teod on halvad, seda mõistavad ka uskmatud inimesed. Need tunduvad nii iseenesest mõistetavatena ja need ei kipugi vast sedavõrd ununema kui vajadus pühitseda hingamispäeva. Inimesed on erinevad. Mõni aina puhkaks, teine aina tegutseks. Eriarvamusi on ka selles, mida puhkepäeval teha. Siin annab Jumal selle kohta üldise põhimõtte – siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, aga kõigepealt ütleb: „Pea meeles...“ Sul võib väga kiire olla, töid-toimetusi nii palju, et polekski nagu aega puhkamisele mõelda, aga Jumal ütleb: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!“ Sa võid mõelda, et sul on just praegu mingi tähtis töö teha ja mõtled puhata siis, kui selle valmis saad, aga Jumal ütleb: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!“ Eriti võib põllumehel olla kiirel põllutööde hooajal kiusatus hingamispäev unustada, aga Jumal ütleb: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!“ „Kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka! Ka künni- ja lõikusajal pea puhkust!“ (2Ms 34:21) Vanemas eestikeelses piiblitõlkes kasutatakse sõnastust „Mõtle hingamise päeva peale, et sa seda pühitsed.“ Selles on väga sügav mõte. Mõtle osutab ka ettevalmistuste vajadusele. Selleks, et puhkuse ajal oleks võimalik puhata, tuleb sageli sellele juba aegsasti mõelda. Üks lihtsamaid näiteid on vast õppetöö ja koolivaheaeg. Kui mõni õpilane pole õppeajal oma töösse tõsiselt suhtunud ja on saanud mõnes aines puuduliku hinde, siis jäetakse ta suvetööle. Siis, kui teised lapsed naudivad suvevaheaja puhkust, peab tema õppima. Kui keegi soovib puhkuse ajal kuskile reisile minna, siis kogub ta selleks raha ning muretseb ja korraldab aegsasti kõik reisiks vajaliku. Nii on ka hingamispäeva nautimiseks vaja sellele mõelda juba tööpäevadel. Seda õpetas Mooses Iisraelile juba enne Siinai juurde jõudmist, kus Jumal oma kümme käsku kirjalikult andis. Hingamispäevale eelnenud valmistuspäeval ütles ta rahvale: „Homme on puhkus, Issanda püha hingamispäev. Mida küpsetate, seda küpsetage, ja mida keedate, seda keetke! Aga kõik, mis teil üle jääb, pange endile homseks tallele!“ (2Ms 16:23)

Hingamispäev pole tööpäev. „Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on.“ Kõik mitte hädavajalikud igapäevatööd tuleb selleks päevaks jätta. Jumal täpsustab, et töökeeld kehtib võrdselt kõigile pereliikmeile ja pere majapidamisega seotud inimestele. Tööd, mida sa ise sel päeval ei tee, ei tule sel päeval lasta ka teistel teha. Samuti pidi see päev olema puhkepäev ka tööloomadele, „et su härg ja eesel kosuksid, ja su teenija poeg ning võõras saaksid hingata!“ (2Ms 23:12) On ilmselge, et kõik vajavad puhkust ja kõigil on õigus puhkusele, aga Jumal ei ütle, et sel päeval sa võid puhata, kui tahad, et hingamispäeval on puhkamine lubatud. Ta ütleb, et siis „sa ei tohi toimetada ühtegi talitust“. Nagu mujalt Pühakirjast näha, ei ole see absoluutselt kõige tegemise keeld. Keelatud on teha seda, mida saad sel päeval tegemata jätta, ilma et keegi selle tõttu kannataks. Selle tegemiseks on kuus tööpäeva, mil „tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi“. Tänapäeval, kui enamus inimesi töötab väljaspool kodu, kasutavad paljud puhkepäevi just koduste tööde tegemiseks. Hingamispäev pole ka koduste tööde päev. Mõnele võib see tunduda arusaamatu piiramisena, aga lisaks füüsilise puhkuse vajadusele on inimesel ka vajadus suhelda Jumalaga ja tegelda igavikuliste asjadega. See, kui mõni seda vajadust ei tunne, ei tähenda, et tal seda vajadust pole, vastupidi, tema vajadus selle järele on vast isegi teravam. Paljud ütlevad, et neil pole aega Piiblit lugeda ega kirikusse minna. Just selleks ongi Jumal andnud hingamispäeva, mil inimene igapäevatöid ei tee ja tal on Jumalaga suhtlemiseks ja igavikuliste asjadega tegelemiseks rohkem aega kui ühelgi tööpäeval. Umbes kolmekümne aasta jooksul oli Jeesusel välja kujunenud harjumus, millest kirjutatakse Lk 4:16: „Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus Ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi.“ Eeskuju võtmist vääriv harjumus! Meil on oma pühakojad, kuhu minna.

Seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Hingamispäev pole päev, mille sa ise puhkamiseks valid ega päev, mil toimid oma äranägemist mööda, vaid see on „Issanda, sinu Jumala hingamispäev“. Tema ütleb, milline päev on Tema hingamispäev ja mida sel päeval mitte teha. „Hingamispäev on seatud inimese jaoks“ (Mk 2:27) meie Looja enda poolt. Öeldu, et seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev, viib meid tagasi meie maa loomise juurde: „Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ Olles meie maa loomisega ühele poole saanud, polnud Jumal sellest suurest tööst nii väsinud, et vajas puhkust nagu meie. Tema „hingamine“ oli selleks päevaks kõige muu kõrvale jätmine ning tehtu nautimine ja oma vastloodud olevustega eriline suhtlemine. Js 40:28 öeldakse: „Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; Tema ei väsi ega tüdi.“ Jeesus ütles: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks“ (Mk 2:27, mitte ainult juutidele, nagu mõni arvab). Nagu juba eespool öeldud, vajab inimene füüsilist puhkust ja aega igavikuliste asjadega tegelemiseks ning Jumal määras talle selleks aja. Meie Issandal on meie jaoks alati piiramatult aega, aga inimvõimed on piiratud. Hingamispäevane Jumalaga suhtlemine jms ei asenda igapäevast, vaid on sellele lisaks kui eriline. Tegelikult on asi nii, et kui inimene tööpäevadel Jumalaga ei suhtle, ei koge ta ka Jumala hingamispäeva õnnistusi sedavõrd kui iga päev Jumalaga suhtleja.

Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle. Olles loodud kuuendal loomispäeval, mis kellaajal, ei tea, võibolla õhtupoole, oli seitsmes päev inimesele esimene täispikk päev koos Loojaga, ja Loojal inimesega. Nii andis Jumal sellele päevale oma õnnistuse ja soovis, et selline suhtlemine oleks regulaarne – igal seitsmendal nädalapäeval. Ta andis sellele päevale erilise õnnistuse ja pühitses selle – eraldas selle teistest päevadest inimesele pühaks otstarbeks. Jumala laps suhtleb oma Isaga ja Vennaga iga päev. Ka Jumala vaimulikke õnnistusi on võimalik rikkalikult kogeda suvalisel nädalapäeval, aga Issanda õnnistatud ja pühitsetud hingamispäev on nädala seitsmes päev, mis meie kalendris kannab nime laupäev, venekeelses kalendris subbota ja hispaaniakeelses sabado. Jumal ootab meiltki selle päeva pühitsemist. Õnnistagu Ta meid selles rikkalikult!