Sa ei tohi tappa!

Avaldatud 6.6.2009, autor Heino Lukk, allikas Meie Aeg

2Ms 20:13: on kirjutatud: „Sa ei tohi tappa!“ Teades, kuivõrd Jumal inimelu väärtustab ning kui kole tapmine on, on selline käsk igati ootuspärane, aga kohe tekivad küsimused, kui loeme Piiblist, et Jumal ise on palju kordi käskinud kedagi tappa. Mõnikord Ta pole käskinud tappa, aga pole ka tapjat hukka mõistnud. Siin on ilmne vastuolu. Vastuolu tuleneb sellest, et selle, Piibli kuuenda käsu õigem tõlge heebrea keelest on „Sa ei tohi mõrvata!“ Kui mõnele võib esmapilgul tunduda, mis selles vahet on, on vahe siiski väga suur. Iga mõrv on tapmine, aga iga tapmine pole mõrv. Surma väärt teo eest seaduslik surmaga karistamine pole mõrv. Mõrv on õigustamatu surmamine. Seejuures peab kohe ära märkima, et see, millal on kellegi surmamine õigustatud, on Jumala otsustada. Jumal lasi Kaanani rahvad hävitada seetõttu, et nende patud olid ületanud Jumala taluvuse piiri. Iisraeli rahvas oli vaid neile langetatud surmaotsuse täideviija. Seda, et need rahvad selle piiri ületavad, teadis Jumal juba rohkem kui nelisada aastat enne, kui see juhtus. Seetõttu Ta lubaski selle maa Aabrahami järeltulijaile. Aabrahamile aga ütles Ta, 1Ms 15:15,16: „Sina ise aga lähed rahuga oma vanemate juurde, sind maetakse heas vanuses. Alles neljas põlv tuleb siia tagasi, sest emorlaste süü ei ole tänini veel küllaldane.“ Hoiatades iisraellasi kõiksuguse ebamoraalsuse eest, ütles Jumal neile Moosese vahendusel ka järgmist, 3Ms 20:22,23: „Pidage seepärast kõiki mu määrusi ja kõiki mu seadlusi ning tehke nende järgi, et see maa, kuhu ma teid viin elama, ei sülitaks teid välja! Te ei tohi käia selle rahva seaduste järgi, kelle ma ajan ära teie eest, sest nemad on teinud kõike seda ja on saanud mulle vastikuks!“ Milliste tegude eest nõudis Jumala Seadus surmanuhtlust, on omaette teema, mida me siin ei käsitle. Aga näiteks 2Ms 21:12 on kirjutatud: „Kes teist inimest lööb, nõnda et see sureb, seda tuleb karistada surmaga!“ Lisaks sihilikule tapmisele võib keegi saada tapjaks ka tahtmatult, kogemata, õnnetu juhuse tõttu. Inimene on surma saanud, aga juhtunut ei saa käsitleda mõrvana. Selliselt kogemata tapjaks saanut ei tohtinud surmata. Jumal nägi oma Seaduses ette ka seda, kuidas VT aegses Iisraelis tuli taolistel puhkudel toimida.

Jumal väärtustab inimelu. Jumal ütles maailma esimesele mõrvarile, Kainile, 1Ms 4:11: „Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!“ Ometi ei soovinud Jumal tema karistamist surmaga. Vastupidi, Jumal lubas tal elada, ja igaüks pidi teadma: keegi ei või karistamatult Kainilt elu võtta. Pärast veeuputust ütles Jumal Noale kui tollasele inimkonna esindajale, 1Ms 9:5,6: „Tõepoolest, teie eneste verd ma nõuan taga: ma nõuan seda kõigilt loomadelt, ja ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge! Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!“ Jumal ütles, et Tema nõuab..., Tema võtab vastutusele. Inimelu väärtustamine tuleb väga selgesti välja ka eespool tsiteeritud piiblitekstist, 2Ms 21:12. Igaüks peab teadma, et ta ei saa karistamatult kedagi mõrvata. Mõrvarit ei saanud surmanuhtlusest vabaks osta. „Te ei tohi võtta lunahinda tapja hinge eest, kes on surma väärt, vaid teda karistatagu surmaga!“ (4Ms 35:31) Tegelikult oli ka hooletus karistatav. Ka kogemata tapjaks saanu ei jäänud karistuseta. Teda ei tohtinud küll surmata, aga kuni ülempreestri surmani pidi ta elama asumisel – pelgulinnas. Õiguse elada pelgulinnas sai ta siis, kui oli kindlaks tehtud, et oli tõesti juhtunud õnnetus, aga mitte õnnetuseks maskeeritud ettekavatsetud tapmine.

Elust ja surmast rääkides ei või me ära unustada tõsiasja, et Jumal soovib, et inimene elaks igavesti ja et praegune maine elu on ettevalmistus igaveseks. Seetõttu laseb Jumal mõnikord inimesel ka varem ära surra, kui igavikulises mõttes on see talle parem ning laseb mõnel halval inimesel elada, et anda talle sellega aega meeleparanduseks. Ei soovi Ta ju mitte kellegi hukkumist. Jumal käskis prohvet Hesekielil oma rahvale öelda: „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu“ (Hs 33:11). Selleks, et oma pattudega igavese surma ära teeninud inimene võiks oma patud andeks saada ja ometi igavesti elada, andis Jumala Poeg Jeesus Kristus oma elu. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16).

Tapmist (mõrva) keelava käsu alla mahub veel midagi, mida sageli sellega ei seostata. Aborti ei peeta sageli tapmiseks, ometi seda see on. Tappa on võimalik ka oma elu aeglaselt hävitades, ebatervisliku eluga oma tervist rikkudes ja nõnda oma eluiga lühendades. Öeldakse, et Piibel ei keela suitsetamist. Tõepoolest sellise sõnastusega käsku Piiblis pole. Küll aga keelab Piibel tappa, ja suitsetamise tappev toime on arstiteaduse poolt tõestatud. Tervisele ja sellest ka elueale avaldavad soovitavat või ebasoovitavat mõju ka tunded. „Südamerahu on ihule eluks, aga kadedus on otsekui mädanik luudes“ (Õp 14:30). Tapmise keelu alla kuulub ka vihkamine. Jeesuse apostel Johannes kirjutab, 1Jh 3:15: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks.“ Tappa on võimalik ka sõnadega. Ega Jeesus asjata öelnud: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!“, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!“, peab minema tulepõrgusse.“ (Mt 5:21,22)

Veelgi halvem on kellegi „aitamine“ igavesse hukatusse. Tsiteerin SPA Piiblikommentaari, 1BC 606: „See käsk ei keela ainult vägivalda keha suhtes, vaid ka – mis on palju suuremate tagajärgedega – kahju tegemine hingele. Me astume üle sellest käsust, kui juhime teisi patule oma eeskuju ja tegudega, aidates nii kaasa nende hingede hävingule. Need, kes rikuvad süütuid ja võrgutavad vooruslikke, „tapavad“ kaugelt halvemas tähenduses kui kõrilõikajad ja bandiidid, kuna need tapavad ainult inimese ihu (Mt 10:28).“

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat