Need kolm

Avaldatud 5.7.2009, autor Raely Viirsalu, allikas Meie Aeg

Neljandal sajandil oli Ida-Roomas kolm väga tähtsat linna: esimene neist oli Rooma riigi pealinn Konstantinoopol, teine kultuuripealinn Aleksandria ja kolmas Lähis-Ida alade võimukeskus Antiookia.

326. aastal pKr oli keiser Konstantinus Suur (306–337) valinud Rooma linna asemel riigi uueks pealinnaks Bosporose väina kaldal asuva vana Kreeka linna Byzantioni. 330. aastal õnnistati suure pidulikkusega sisse Byzantioni maapoolne kaitsemüür, mis ehitati 12 m kõrguseks ja 5 m paksuseks. Keiser andis linnale oma nime: Konstantinoopol. Uus pealinn pidi väliselt sarnanema Rooma linnaga. Just nii nagu Vana-Rooma paiknes ka Konstantinoopol seitsmel mäekünkal. Konstantinoopolisse lasi keiser ehitada 30 suurejoonelist paleed, kaks teatrit, uhke hipodroomi, 150 sauna. Kaheksa veejuhet pidid tagama joogivee äärmise puhtuse. Aristokraatidele elupaikadeks püstitati 4000 maja ja kaupmeeste jaoks mitu turgu ning laoruumid. Ehitusdetaile, sambaid ja skulptuure toodi Kreekast ja Väike-Aasiast. Paganlikest kultushoonetest pärit skulptuurid ei meeldinud kristlasist vaimulikele. Sellepärast sai Delfi Apollo endale keiser Konstantinuse pea ja kellelgi ei olnud õigus enam nõuda selle kuju kõrvaldamist.

Tegelikult kujunes Konstantinoopolist ainult Ida-Rooma pealinn, kuigi keisrivõimu jagati nii Idale kui Läänele. Aga Ida-Rooma oli isegi tähtsam. Juba kas või sellepärast, et seal oli palju haritlasi. Lääne-Rooma sattus hunnide rändrahva poolt liikuma pandud barbarite löökide alla. Isegi Lääne-Rooma keisrivõimu esindaja taandus Rooma linnast Ravennasse. Ida-Roomast kujunes omaette riik, mis hakkas kandma Bütsantsi nime. Bütsants haaras enda alla põhiliselt Väike-Aasia.

Aleksandria oli valge kivilinn, laiade tänavate ja suurejooneliste ehitistega. Serapeioni templis asus linnaraamatukogu, kus leidus rohkem kui 40 000 kirjarulli kogu antiikmaailma teadmistega. Raamatukogu vastas sadamat valvamas oli saja meetri kõrgune Pharose tuletorn, üks seitsmest maailmaimest. Aleksandriasse koondati kõike, milles teaduses ja kaunites kunstides vähegi kaalu oli. Kunst ja teadus ei olnud esimesel aastatuhandel veel üksteisest eraldunud. Kõik see kuulus ühisnimetaja – filosoofia – alla. Kuid mis on filosoofia ilma filosoofideta! Jõuka eluga, rikka riigi kulul, peibutati Aleksandriasse uurijaid, luuletajaid, kunstnikke ja muusikuid. Teadmisi leidus Aleksandrias lademetena.

Antiookias paiknes Rooma Lähis-Ida alade asehalduri residents. Antiookias rajati ka esimene pagankristlaste kogudus. Kuuldused rikkast Antiookiast jõudsid 4. sajandil ka hunnide kõrvu. Tormihoona vallutasid nad 376. aastal Antiookia. Linna vallutamisest saadud kohutava elamuse on üks Antiookia kodanik järeltulevaste põlvede jaoks tahvlile jäädvustanud: “Nad olid meie keskel, ilma et oleksime teadnud, kust nad tulid. Nad jootsid jumalatele pühendatud kaevudest oma hobuseid. Templiastmetel võtsid nad meie naisi. Meie linna sammaste vastu purustasid nad meie laste päid. Alasti üle hobuse visatud, viidi Antiookiast meie tütred. Meie ei näe neid enam kunagi.” (H.-C. Huf “Sfinks” Tallinn, 2000) See oli hoop, millest Antiookia enam ei kosunudki. 638. aastal langes Antiookia moslemite võimu alla. Siis kaotas lõplikult oma tähtsuse ka Antiookia patriarhaat. Linna hakkasid omakorda vähendama Silpio mäe nõlvadelt allalangevad mudavood. 19. sajandil oli Antiookiast jäänud vaid küla. Tänapäeval on Antiookia kohal Antakya linn.

325. aastal kinnitas Nikea kontsiil Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskoppide ametikoha patriarhi nimetuse näol. Rooma piiskop lükkas selle pakkumise tagasi, ei tahtnud olla teiste võrdsete reas, vaid ütles, et lepib lihtsalt paavsti (papa, isa) nimetusega. Maailma arvates seisis Vana-Rooma Uus-Roomast ikkagi kõrgemal ja seda oli ka Vana-Rooma vaimulik juht. Kuid esialgu oli ta ikkagi veel üksnes usuline juht. Paavstlusele iseloomuliku usulis-poliitilise võimu sai ta alles 6. sajandil.

381. aastal sai ka Konstantinoopoli metropoliit patriarhi nimetuse. Tema jurisdiktsiooni alla jäid Traakia, Pontos ja Aasia. Kuigi Jeruusalemm ei olnud enam sama linn, mis ta oli Jeesuse ajal, oli üsna loomulik, et ka Jeruusalemma piiskop sai patriarhi tiitli.

Nikaia kontsiili põhiprobleemiks oli Jumala Kolmainsuse teoloogiline seletus ja Kristuse jumalikkuse ja inimlikkuse vahekord. Probleem sai alguse sellest, et Aleksandria koguduse presbüter (vanem) Arius hakkas 318. aastal koguduses avalikult jutlustama, et POEG on küll enne kõiki aegu, kuid mitte igavene. Ta on ISA tahtel mittemillestki loodud. Arius oli teravmeelne, rahva poolt hinnatud mees. Piiskop Aleksandrile tundus tema selline õpetus võõrana. Ta kutsus küsimuse arutamiseks Aleksandrias kokku sinodi. Seal mõisteti Ariuse õpetus valeks, “sest Jumal ei pannud ühtede loodolendite pattu teise loodolendi peale, vaid võttis selle oma kanda. Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma enesega”. Pealegi ei ole kristlus polüteistlik usund, et üks Jumal on teisest kõrgem!

Arius tagandati presbüteri kohalt. Tema kirjutised määrati põletamisele. Arius aga ei mõelnudki nii lihtsalt kõrvale astuda. Kui kõnelemise luba ära võeti, siis Arius kuulutas oma kuulutust lauludes. Ta oli hea muusikamees ja muidu ka ennastvalitsev askeet. Rahvas, taipamata, milles küsimus, sattus ärevusse. Ka mitmed piiskopid lõid Ariuse poolele. Keiser Konstantinusele viidi teade, et Aleksandria on rahutu. Kui keiser teada sai, milles asi, saatis ta Aleksandria vaimulikele sõnumi, et jätku nad seal oma tähenärimised. Hosius, Gordova piiskop, viis selle keiserliku korralduse Aleksandriasse. Kui talle aga seal selgus vaidluse tuum, tuli ta tagasi pealinna hoopis teise jutuga.

Kuna kristlastel oli tõsiseid lahkarvamusi Kristuse isiku olemuse suhtes, käskis Konstantinus 325. aastal kokku kutsuda Nikeasse oikumeenilise (üleüldise) kirikukogu, et põhimõttelised küsimused seal selgeks rääkida.

Nikea kirikukogul paistis silma kolm parteid: 1. Ariaanid, kelle juhiks oli piiskop Eusebius Nikomedeiast. Tema, muide, oli keiser Konstantinuse ristija. 2. Mitte nii väga selgelt piiritletud, kuid arvuliselt kõige enam esindatud, oli origenistlik keskpartei, mida esindas Eusebius Caesareast. Teda toetas vaimustatud Origenese austaja Didymus Pime (surn 395). Didymus oli nägemise kaotanud juba 4-aastase lapsena, kuid suutis omandada imetlusväärset õpetatust. Ka kirjutas ta palju, kuid tema kirjatöödest on säilinud vaid üksikud eksemplarid. 3. Hilisemad ortodoksid, Aleksandria partei, mida esindasid piiskopid Aleksander, Hosius Cordubast ja Marcell Ancyrast. Kaasa oli võetud ka noor, pühendunud diakon Athanasius.

Nende vormeliks oli “Samast soost Isaga!” st Jeesus Kristus oli Jumal, aga mitte loodolend.

Kirikukogu juhatamine usaldati aupaklikult tol ajal veel paganliku keisri Konstantinuse enese kätte. Tema sooviks oli isiklikult sellel kirikukogul osaleda.

Kristuse olemuse lahtimõistatamine osutus siiski väga raskeks probleemiks. Seda oligi oodata, sest inimene on ikkagi inimene ja Jumal ilmutab ennast temale niipalju, kui Tema vajalikuks arvab. Pealegi oli Lähis-Idas mitmeid väga võimekaid kirikujuhte, keda ümbritses oma mõttekaaslaste ring. Basileusest, Kapadookia-Caesarea piiskopist (surn 379) õhkus lausa maailma-pööravat usku. Tema isiksus oli “kuninglik nähtus” kiriku ajaloos. Ta oli mees täis ennastohverdavat armastust, üllast meelsust ja väärikust. Koolihariduse oli ta saanud Ateenas. Vaga meelsuse olid temasse istutanud ta ema Emmelia ja vanaema Makrina. Basileuse hing ei võinud sallida ariaanlust vähimalgi määral.

Kuid Basileusest enam suutis Aleksandria diakon Athanasius. Tema esinemine oli niivõrd sügavalt põhjendatud, et Nikea kirikukogu kuulutas kõige õigemaks Aleksandria koolkonna seisukohad. Origenistid ja ariaanid sellise lahendusega loomulikult rahule ei jäänud. Arius ekskommunikeeriti ja tema kirjutused määrati põletamisele. Arius andis mõjuva äraütlemistunnistuse. Tema ja veel kaks egiptuse piiskoppi läksid eksiili Illüüriasse. Ka Eusebius Nikomedeiast ja Theognis Nikeast otsusele alla ei kirjutanud. Nad pagendati Galliasse. Kõik nad aga kutsuti 328. aastal pagendusest jällegi tagasi. 330. aastal lubas keiser Eusebiusel jälle Nikomedeiasse oma piiskopkonna peale minna ja ka Ariusel asuda oma ametisse Aleksandrias. Aleksandria metropoliidiks sai peale Aleksandri surma 328. aastal Athanasius.

Athanasius oli väga põhimõttekindel. Ta ei taganenud oma seisukohtadest mitte kriipsuvõrdki. Keisrile see ei meeldinud. Ta ähvardas Athanasiust sanktsioonide rakendamisega. Aga Athanasius suutis keisri oma nõusse saada. Kuid ariaanid ei jätnud ka järele. Nad tembeldasid Athanasiuse lihtsalt rahutuste tekitajaks. 335. aastal kutsuti kokku Tüürose sinod. Enamus sellel osalejaist olid ariaanid. Athanasius apelleeris sinodi otsuse vastu ametist tagasiastumisega. 336. aastal toimus uus sinod, seekord Konstantinoopolis. Keiser pagendas Athanasiuse Trieri. Arius võidutses. Ta otsustas korraldada piduliku sissesõidu Konstantinoopolisse. Aga sõidu eelõhtul äkki suri. Ta oli ka üle 80 aasta vana. Varsti suri ka keiser Konstantinus. Tema poeg Konstantin II (Konstantius) kutsus Athanasiuse pagendusest tagasi oma ameti peale. Usuküsimused olid tõusnud sellisesse tulipunkti, et nende üle diskuteeriti tänavatel ja turgudelgi.

339. aastal avati Antiookia kontsiil ja see kestis aastaid. Jällegi võeti Athanasius ametist maha ja tema asemele kutsuti Gregorius Kapadookiast. Keisrid olid kord ariaanide poolel, kord jälle vastaspoolel. Konstantinuse pojad (361–381) ajasid põhiliselt Nikea-vastast kirikupoliitikat. Athanasiuse võitlustee kerge ei olnud. Korda kümme pagendati ariaanide pealekäimisel teda ametist. 356. aastal lasi keiser ta katedraalis vangistada. Athanasius aga pääses põgenema ja varjas end egiptuse munkade juures kõrbes.

Keisritroonile tõusis Julianus Apostata. Tema otsustas sooritada pöörde paganlusse tagasi. Kirikujuhid aga ütlesid: “Mööduv pilveke!” ja jätkasid oma vaidlusi. Julianuse “pilveke” hajus juba poolteise aasta pärast, kui Julianus sõjaväljal Pärsias surma sai.

381. aastal kinnitati Konstantinoopolis uuesti Nikea otsus Kolmainsuse kohta: “Isa on Jumal. Poeg on Jumal. Püha Vaim on Jumal. Ometi ei ole kolme Jumalat – need kolm on üks.” Lisandunud oli Püha Vaimu isik.

Õukonna piiskopid Urfacius ja Valens jäid oma südames veendunud ariaanideks. Ariaanid võisid oma jumalateenistusi pidada, kuid mitte linnades. Hiljem viidi Kolmainsuse dogma kristluse alusliku usupunktina sisse kõikjal.

Oma elu viimased aastad võis Athanasius rahus elada. Ta suri 373. aastal. Piiskop sai ta olla 45 aastat, neist 20 pagenduses.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat