Kartaago linna enam ei ole. Aga kord oli ta maailmalinn. Ta asus Põhja-Aafrikas, Tunise lahe ääres. Kartaago hävitati 7. sajandil araablastest moslemite poolt täielikult. Üldiselt polnud moslemitel kombeks allutatavaid alasid hävitada, vaid kohalik rahvastik lihtsalt islamisse sulatada. Maiste eeliste pakkumine kindlustab alati edu leigeks muutunud kristlaste puhul. Ilmselt ikkagi eelistati Kartaagos märtrisurma. Linna väljakaevamistega tegeletakse, sest kõrb on kiire peale tungima sinna, kus inimtegevus väheseks jääb. Araablastest sõdalased aga suundusid pärast Kartaago hävitamist üle Vahemere Pürenee poolsaarele.
Kartaago ja kogu Põhja-Aafrika kuulus esimestel sajanditel Rooma riigi koosseisu. Paganliku Rooma poolt tõstatatud tagakiusamiskampaaniate lained ahistasid ka Kartaago kristlasi. Viimased kümme aastat enne usuvabaduse väljakuulutamist 313. aastal olid kristlaste jaoks vast need kõige raskemad.
285. aastal tõusis Rooma keisritroonile Diocletianus (285–305). Tema oli pikakasvuline, sale, pisut ettepoole kooldunud kehahoiakuga, lühikeste heledate juuste ja habemega, heleda nahavärviga, siniste silmadega, tugeva sirge ninaga mees. Diocletianuse ettevõtmisi saatis edu. Kui ta oli võimul olnud juba 18 aastat, võttis ta ette korraldada olümpiamängud, mis oma suurejoonelisuse poolest kõik senised ületaks. Võistlusi avama ilmus Diocletianus punases kullaga läbipõimitud purpurmantlis ja kalliskividest sädeleva krooniga peas, just nagu Zeus ise. Eebenipuust kepp käes, valged sandaalid jalas, liikus ta läbi imetleva rahvahulga ja võttis siis istet tema jaoks valmis seatud troonil. Sellega olid mängud avatuks kuulutatud.
Diocletianusel jätkus auahnust nõuda endale religioosse austuse avaldamist. Tema ees tuli langeda põlvili, silmili ja suudelda tema rüü serva. Kuid tema leegionäride hulgas oli ka küllalt palju kristlasi. Need olid meelsamini valmis loobuma igasugustest ametikõrgendustest kui et keisris jumalust näha. Riigiametnikud olid nördinud, kui kristlased keeldusid truudusvande andmisest, millise rituaali juurde kuulus ka ohvriliha maitsemine.
Nikomedeia asevalitseja Galerius algatas oma fanaatilise ema ja paganliku preesterkonna poolt ülesõhutatuna verise kristlaste tagakiusamiskampaania. Järjekordse, sest Roomas olid need toimunud oma tõusude ja mõõnadega juba ligi kakssada aastat. 23. jaanuaril 303. aastal rüüstasid ja lammutasid tema käsul sõdurid ilusa Nikomedeia kristlaste kogudusehoone. Kristlaste kogunemised pandi keelu alla. Keiser võttis kristlastelt ära isegi kõik kodanikuõigused ja Kristlastest orjade vabakslaskmine keelustati. Kristlaste suhtes oli lubatud kasutada ülekuulamistel piinamist. Kõik need eeskirjad riputati üles avalikesse kohtadesse. Siis aga juhtus, et keegi kiskus taolise edikti maha. Ta tabati ja mõisteti tulesurma; täpsemalt veel: aeglasel tulel. Keisri palee põles maha. Keegi ei kahelnud, et süütajaks olid kristlased. Vanglad täitusid uute ja uute kahtlusalustega. Võeti ette puhastada õukond kristlastest. Rahvas muutus rahutuks. Diocletianus oli sunnitud andma välja uusi karme korraldusi. Kõik koguduste juhid, piiskopid, presbüterid ja diakonid vangistati. Seda kogu riigi ulatuses. Paraku ei täidetud seda korraldust küll igal pool võrdse rangusega. Asevalitsejad Galerius ja Maximian olid väga kurjad, Constantius ja tema poeg Constantinus aga leebed, humaansed. Constantiuse naine Helena oli kristlane, aga Constantius kaitses oma naist.
Kui Diocletianusel täitus 20 valitsusaastat, otsustas ta sel puhul korraldada ühe kõige ebaharilikuma tseremoonia, mida vast küll kusagil mujal maailmas pole ette võetud. Nimelt olevat toodud kohale kogu Rooma maailmariigi vanglatest kristlastest vangid, et need võiksid rongkäigus mööda pealinna tänavaid liikudes näha ja imetleda oma keisri jumalikkust. Keisrit ennast kohutas see, et neid vange nii palju oli. Vaevalt küll hingelisest vapustusest, aga siiski juhtus see, et Diocletianus haigestus raskelt. Paleeüksindusse sulgununa veetis ta valuderikka kannatustetalve. Kevade saabudes, 1.mail, andis ta võimu üle Maximianile. Üleandmise tseremoonia toimus kapitooliumis Jupiteri altari juures. Seejärel sõitis Diocletianus oma kodukohta Dalmaatsiasse, kus tal juba varemalt oli sisse seatud ilus elamine. Ometi ei jätnud eluhoobid teda siingi rahule. Abikaasa ja tütar tapeti, sest osutus, et nemadki olid kristlased. Oma elu lühendas Diocletianus ilmselt ise.
Riigis puhkes võimu pärast kodusõda. 313. aastal avaldasid selles võitjaiks tulnud Constantiuse poeg Constantinus ja tema kaasvalitseja Licinius ühisdekreedi, millega kristlus tunnistati teiste usunditega võrdselt lubatud usundiks.
Nüüd algas tagakiusamiste ajal äralangenute massiline tagasitulek kogudusse. Kuid Kartaago kogudus otsustas, et süüdlased “surmapatus” tuleb vastu võtta vaid uuesti ristimisega!
Surmapatuks loeti abielurikkumist (hoorust), mõrva ja usu ärasalgamist. Nendest pattudest peab Kristuse kogudus puhas olema! Rooma presbüter Novatiani eestvedamisel oli see juba keiser Deciuse ajal 251. aastal otsuseks võetud. Seetõttu oli novatiaanide rühmitus Rooma liberaalse piiskopi poolt ebasoosingusse sattunud. Novatiaane nimetati “pühade koguduseks” ja eks nad ise taotlesid sedasama, et püüelda pühadusele. Kahjuks kippus teiste arvustamise vaim seda head neis ära rikkuma.
Kartaago piiskop Mensurius oli surmaohust ahistatud koguduse liikmeid püüdnud tagasi hoida märterluse buumist, mis tagakiusamiste ägenedes kristlasi haarama kippus. Kartaago koguduse vanemdiakon Caecilius toetas kõigiti Mensuriuse suunda. 311. aastal suri Mensurius. Põhja-Aafrika piiskopid kogunesid, et Kartaagole uus piiskop valida. Valik langes, tõsi küll, Rooma esinduse survel, Caeciliusele. Olgugi et kohalik rigoristlik enamus tõstis esile Majorinuse kandidaadi. Niipea kui keiser Constantinus 313. aastal kuulutas välja usuvabaduse, esitas Kartaago kogudus keisrile kaebuse Caeciliuse peale, sest tema andnud Diocletianuse ajal hävitamiseks välja koguduse pühad raamatud ja sellepärast nemad ei soovivat Caeciliust näha oma piiskopina. 314. aastal kutsuti Arelatis kokku kontsiil, millest võtsid osa kõik Lääne piiskopid. Kartaago rigoristide esindajana oli seal ka Majorinus. Isegi keiser Constantinus, kes ise kristlane ei olnud, osales sellel kontsiilil ja tema haaras jämeda otsa enda kätte. Tal oli kartaagolastele oma nõudmine: lõpetagu nad koheselt need “ketseriteristimised”. Ja kui keisril veel usu asjus teisigi ettepanekuid oli, loobus Majorinus piiskopikohale kandideerimisest. Kartaago rigoristid valisid 316. aastal ise omale piiskopi, Donatuse. Nüüd oli Kartaagos kaks piiskoppi.
Donatus ei olnud nii range lihtliikmete vaimulikkuse suhtes, kuid koguduse tööle pühendunuilt nõudis ta personaalset pühadust.
Keiser pidas vajalikuks toetada Caecilianuse parteid rikkaliku rahasüstiga ja vabastas ametlikult valitud vaimulikud riigimaksudest. 321. aastal andsid Constantinus ja Licinius välja ühisdekreedi, millega kuulutati pühapäev, “päikese auväärne päev”, kogu Rooma riigi kodanike jaoks ühiseks puhkepäevaks kristlaste senise “Issanda päeva”, laupäeva asemel.
Lõhe kristlaste koguduses kippus süvenema. Koguduse ametliku esinduse pooldajaid hakati nimetama katoliiklasteks. (katolikós tähendab kreeka keeles üldist, ühist).
Constantinus pühade koguduse suhtes erilist survet ei avaldanud. Küll aga tegi seda 343. aastal keisriks tõusnud Constans. Tema otsustas donatistid kui sekti väevõimuga kaotada. See aga tõi kaasa Puunia ülestõusu, sest religioosne rahulolematus segunes poliitilisega. Ringi liikus askeetidest kerjuseid, kes õhutasid talurahvast ülestõusule, jutlustades Põhja-Aafrika vabanemisest roomlaste ülemvõimu alt. Sõjavägi surus ülestõusu maha. Keiser pakkus Kartaago kogudusele rahalist toetust puudustkannatajate aitamiseks. Donatuse tiib lükkas selle pakkumise tagasi. Siis andis keiser korralduse kõik donatistide kirikuhooned lammutada või üle anda katoliiklastele. Julianus Apostata poolt välja kuulutatud usuvabadus (ka paganlusele, mis oli vahepeal põlu alla sattunud!) andis võimaluse donatistide kirikute uuesti ülesehitamiseks ja piiskoppide ametisse ennistamiseks. Donatistide ja katoliiklaste suhted aga teravnesid.
Keiser Honorius andis 411. aastal korralduse pidada Kartaagos ära katoliiklaste ja donatistide vaheline dispuut selguse saamiseks usulistes põhitõdedes. Vastamisi seati 286 katoliiklast ja 279 donatisti. Otsuse langetajaks pidi olema erapooletu keiserlik komissar. Dispuudi juhatamine anti katoliiklaste esindaja Augustinuse kätte. Tema valis oma juhtmõtteks: Cogite intrare! Lk 14:23: “Sunni neid sisse tulema “ st veena tungivalt. See sõna “sunni” aga sai üleskutseks võimu kasutamisele riigi poolt. Keiserlik komissar kuulutas võitjaks katoliikliku poole. “Sektantide” vastu anti välja karmid korraldused. 414. aastal tühistas keiser kõik religioosse vabadusega seotud seadused. 415. aastal ähvardati süüdlasi sektide loomises juba surmanuhtluse rakendamisega. Siiski mitte ristisurma, sest ristilöömine karistusviisina kaotati ära 315. aastal.
429. aastal ründasid Põhja-Aafrikat vandaalid. Ühine häda viis donatistid ja katoliiklased lähenemisele, isegi leppimiseni. Donatistid tunnistasid meeleparandust kui vahenditkogudusega osaduse taastamiseks, nõudmata enam ärataganenud kristlastelt uuestiristimist. Kuid nad jäid kindlaks oma nõudmise juurde, et mitte keegi, kes on kogudusest välja pandud või väljapanemise vääriline, sakramentide jagamisel osaleda ei tohi.
Allikmaterjal: Kirchengeschichte, Dr.Theol. J.H.Kurz, Dorpat, 1857; Kirchengeschichte, Dr.Theol.et Phil. K.Heussi,Tübingen, 1922; Weltgeschichte, Dr. G.Weber, Leibzig, 1863.
In English