Inimene

Mõtiskledes Jumala ja Ta loomistöö suuruse üle ning sellele, kui tühine on inimene selle kõigega võrreldes, kirjutas Taavet, Ps 8:4–7: „Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla...“ Meie, 21. sajandi inimesed, võiksime ehk öeldut täiendada, et Sina, Jumal, mitte ei lasknud areneda tal (inimesel) ülemaks ahvist, vaid tegid (lõid) ta pisut alamaks Jumalast. Mõte, et Looja lõi inimese pisut alamaks Jumalast, on tõsiusklikku inimest natuke häiriv. Enam rahuldab teda Taaveti küsimus tsitaadi alguses: mis on inimene, et sa temale mõtled? Jumal on suur ja kõikvõimas, aga kes oleme meie, inimesed? Ilmselt on nii mõelnud ka mõned piiblitõlkijad, kes on tsiteeritud tekstis asendanud sõna Jumal sõnaga ingel. Seda on teinud ka 3. sajandil eKr elanud juudi kirjatundjad, kes tõlkisid Pühakirja (Vana Testamendi) kreeka keelde. Seda piiblitõlget tuntakse Septuaginta nime all, lühend LXX. Seda piiblitõlget on ilmselt tsiteerinud ka Uue Testamendi kirjutajad. Kirjas heebrealastele 2. peatükis rakendab Paulus 8. psalmi LXX versiooni Kristuse kohta. „Ometi me näeme teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest...“ (Hb 2:9) Tõepoolest, kehastudes inimeseks sai Jumala Poeg pisut alamaks inglitest. Aga pöördugem nüüd tagasi 8. psalmi juurde. Taavet räägib seal inimesest. Eesti keeles öeldakse seal, nagu heebreakeelses algtekstiski, et sa tegid ta pisut alamaks Jumalast. Kas Taavet ei arva inimesest liiga palju? Kas ta ei liialda? Võibolla ta teebki seda. Ei maksa unustada, et Taavet pole siin teadusliku artikli autor, vaid on poeet. Psalmid ei ole teaduslike artiklite kogu, vaid on poeesia. Poeedi sõnakasutus ei peagi vastama samadele kriteeriumidele, kui teadlase oma. Samas on ka Piibli poeesia osa Jumala Sõnast, mis on tõde. Seega ei räägi ka Taavet siin seda, mis ei ole tõde.

Inimese loomise kohta loeme Piibli loomisloost: „Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!“ Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. (1Ms 1:26, 27) Pangem tähele, mida Jumal (Jumala üks isik) ütles (teistele): „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks.“ Ta ei öelnud, et tehkem inimene mõne ingli sarnaseks (veel vähem ahvi sarnaseks). Jumal lõi inimese enda sarnaseks, valitsema planeet Maa kogu loodust. Just seda Taavet rõhutabki: „Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla...“ Mis puutub poeedi sõnakasutusse ja võimalikesse liialdustesse, siis ta ei ütle ka kui palju alamaks Jumalast inimene loodi. Pisut ei ole mõõtühik. See on suhteline mõiste. See, mis ühele pisut, võib teisele olla palju, oleneb millega võrrelda. Peale selle, ei maksa unustada, et tänapäevainimene pole kaugeltki enam nii sarnane Jumalale, kui oli esimene inimpaar, kelle Jumal lõi – Aadam ja Eeva. Patt on nii palju ära rikkunud, seda nii moraali kui ka võimete osas! Mida me õieti Aadamast teame, tema võimetest ja muust taolisest? Peaaegu mittemidagi. Aeg-ajalt kuuleme midagi mõnest üliandekast inimesest, aga arvan, et ei eksi, kui väidan, et Aadam oli temast palju andekam. Tavaliselt on nii, et üliandekas inimene on andekas ainult ühel kitsal alal. Julgen väita, et Aadam oli üliandekas kõiges. 1Ms 2:19-20 on kirjutatud: „Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene iga elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema. Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele.“ Mõni küsib: „Kas ta tõesti suutis seda? Kuidas see võimalik oli?“ Väga lihtsalt, Aadam polnud minu ja sinu sarnane, vaid oli Jumala sarnane!

Kui poleks olnud pattu, poleks haigusi, vananemist ega surma. „Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud.“ (Rm 5:12) Mees ja naine valmistati Jumala näo järgi isikupäraga, võimega ja vabadusega mõelda ja tegutseda. Kuigi loodud vabadeks olevusteks, on igaüks neist ihu, meele ja vaimu lahutamatu ühendus, sõltudes Jumalast elus, hingeõhus ja kõiges muus. Kui meie esimesed vanemad astusid üle Jumala käsust, eitasid nad sellega oma sõltuvust Temast ning langesid oma kõrgelt positsioonilt Jumala ees. Jumala kuju neis sai rikutud ja nad muutusid surelikeks. Nende järeltulijad jagavad seda langenud olemust ja kõike sellest tulenevat. Nad sünnivad nõrkustega ja kalduvustega kurjale. Taavet tunnistab, Ps 51:7: „Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud.“ Paulus tunnistab, Rm 7:18, 19, 21: „Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. ... Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja.“

Siiski, inimest ei ole jäetud sellisesse õnnetusse olukorda. Jumal Kristuses lepitas maailma iseenesega ning oma Vaimu läbi taastab Ta pattukahetsevais surelikes nende Looja kuju. Loodud Jumala auks, on nad kutsutud armastama Teda ja üksteist ning hoolitsema oma elukeskkonna eest. Taavet mõistis oma olukorda ja palus: „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel Vaim!“ (Ps 51:12) Seda võime meiegi paluda, ja Jumal teeb seda. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees.” (2Kr 5:18–21)