Teisipäeval, 14. aprillil esines Tallinna koguduse misjonitööline Mervi Kalmus Newboldi Kolledžis avaliku loenguga (loengu salvestus on siin), mille keskmes oli küsimus sellest, kuidas meie keel ja mõtlemine üksteist vastastikku mõjutavad. Loengu pealkiri oli „God, language, mind and men”.
Centre for Religious and Cultural Diversity korraldab selliseid avalikke loenguid igakuiselt, seda reklaamitakse kolledžis, kirikus ja ümbruskonnas.
„Keskust juhivad praegu Michael ja Helen Pearson, kes mind eelmise aasta oktoobris ka esinema kutsusid. Keskus kutsub erinevate elualade inimesi erinevatel teemadel loenguid pidama ja nende soov oli, et ma räägiksin keeleteadlasena. Rõhutasin, et ma ei olnud seal teoloogiliste küsimuste arutamiseks, aga püstitasin teoloogilisi küsimusi lingvisti seisukohalt,” selgitas Mervi loengu tausta. Enne Newboldi teoloogiaõpinguid omandas Mervi Tartu ülikoolis magistrikraadi keeleteaduses.
Oma loengus keskendus Mervi kognitiivsele lingvistikale ja näitas esmalt, kui erinevalt tajutakse erinevates keeltes maailma. Ta esitas küsimuse, kas me tajume maailma erinevalt, kuna meie emakeel on erinev, või kas me mõtleme ühtemoodi ja tajume maailma ühtemoodi, aga räägime erinevalt. Euroopa keeltele toetudes näitas Mervi, et keelekategooriad mõjutavad kõneleja mõtlemist. Näiteks on hispaania ja saksa keeles grammatiline sookategooria, see tähendab, et elutuid objekte jagatakse meessoost või naissoost kategooriasse.
Teadlased on jõudnud arusaamisele, et inimesed omistavad sooelemente elutuile, ent keeleliselt soopõhistele objektidele. Näiteks sõna „sild” on hispaania keeles meessoost, ent saksa keeles naissoost. Sakslased kasutavad silla kirjeldamisel omadussõnu nagu ilus, elegantne, õrn, rahulik, kena ja sihvakas, samas kui hispaanlased kasutavad suurema tõenäosusega sõnu nagu suur, ohtlik, pikk, tugev, vastupidav ja kõrguv.
See arutelu viis loengu järgmise küsimuseni: „Kui keelekategooriad mõjutavad meie mittekeelelisi arusaamisi maailmast, kuidas kujuneb siis välja meie Jumala-keel?”
See küsimus on tinginud selle, et on teolooge, kes väidavad, et kõik kõne Jumala kohta on oma olemuselt vigane, kuna mingil moel vähendab keel alati Jumala keeleliselt väljendatavate ideede suuruseks. Mervi ei arvanud, et me peaksime lõpetama Jumalast rääkimise, küll aga soovitas ta „olla teadlik oma piiridest, astuda hetkeks tagasi ja mõelda, mida meie keel meiega teeb”. Oma keele ja selle kasutuse üle peaks mõtlema iga põlvkond uuesti.
Üks mõttekohti on Mervi arvates küsimus Jumala soost. Ta kirjeldas, et juutide ja kristlaste Pühakirjas kasutatakse Jumala kohta vaid meessoost asesõna, mida tasakaalustab väike hulk naiselikke metafoore.
„Mu loengu küsimus oligi: mida me saame Jumala kohta ütelda, kuidas on Ta seotud sooga meie inimlikus mõistes ja kui kaugele saame Jumala kohta käivaid metafoore venitada? Sest me kasutame inimlikke termineid kellegi kohta, kes on trantsendentne,” ütles Mervi.
Pärast loengut oli väga elav küsimuste-vastuste ring, mis kujunes pigem diskussiooniks ka kuulajate hulgas.
„Korraldajad olid loenguga väga rahul. Nad ütlesid, et huvi oli suur ja tähelepanu oli silmnähtavalt selle juures, mis ma rääkisin,” sõnas Mervi ja lisas, et võib-olla on teoloogia ja keeleteaduse kokkupuutepunkt ning see, kuidas see mõjutab meie mõtlemist, teema, mida ta sooviks ka tulevikus uurida.
„Loengujärgses diskussioonis tekitas enim küsimusi see, kuivõrd maskuliinsus või feminiinsus on seotud Jumalaga. Mulle meeldis enim Laurence Turneri kommentaar: võib-olla peaksime kasutama vähem sõnu ja mõtlema rohkem vaikuse peale, kui me Jumalast mõtleme,” kirjeldas Mervi loengujärgset arutelu.
„Rääkisin loengus, et me oleme nagu keele vangid, sest me ei saa Jumalast midagi öelda ilma ekslikku ja piiratud inimkeelt kasutamata. Selle peale ta ütleski, et äkki meditatsioon, vaikuses mõtisklemine on kõige adekvaatsem Jumalast mõtlemine. Mina olin rääkinud sõnadest, tema tõi sisse vaikuse kontseptsiooni,” ütles Mervi.
„Emotsioon on erakordselt positiivne. Rahvast oli üle ootuste palju. Olid tulnud nii vanad sõbrad, kellega koos õppisin, kui ka õppejõud, kes tavaliselt neil avalikel loengutel ei käi, nagu mulle öeldi. Nad olid tulnud mind toetama ja kuulama,” väljendas Mervi oma rõõmu.
In English