Aasta valgeimate ja lühimate öödega aeg on käes ja juba möödumaski. Nende, pahatihti sajuste ja sombuste päevade sisse mahub kalendrisuve algus, vanade eestlaste jaanikupidu ja ajalooline võidupüha.
Juba teist aastat järjest tervitasid tallinlased Saku lähedal Tõdva vennaste koguduse palvela aias suve algust mõnusa lõkke ja lauluga.
Õhtu algas ristimistalitusega lähedal asuvas järvekeses. Nagu enamik jaanilaupäevi, oli ka seekordne eestimaiselt sajune. Suisa nii sajune, et taevas oli sombustest pilvedest ühtlaselt hall ja piltlikult öeldes „kallas nagu oavarrest“. Eelseisvale ristimistalitusele mõeldes tundsin nukrust, et päev, mis on ristitava jaoks nii eriline ja tähtis, ei olegi kullakarva. Nagu hiljem selgus, ei olnud ma ainus, kes nii mõtles ja Taevaisale läkitati palju sellesisulisi palveid.
Vahetult enne ristimistalituse algust sadu äkitselt lakkaski ja taevas hakkas kiiresti helenema, ristimistalituse lõppedes piilus siit-sealt juba päikesekiiri ning peopaika jõudes oli õhtu mõnusalt tüüne ja soe. Nii minule kui ka mitmetele teistele meie hulgast andis see usukogemuse ja -kinnituse, et Taevaisa on tõesti meiega ja meile sageli vaid väga lühikese palveteekonna kaugusel.
Vennaste palvela aias ootas meid lõke ja maitsev kehakinnitus. Kindlasti sai ka paljude usk sellel päeval „kehakinnitust“, mis ju ongi kristlaste koosviibimiste peamisi eesmärke. Usk, nagu kõik elav, hääbub, kui seda ei toideta ning Taevaisa omalt poolt on valmis pakkuma parimat, kui me vaid soovi avaldame. Sellel õhtul sisaldas menüü veel hulgaliselt rõõmsaid kristlikke viise, osadust ja tunnistusi.
Kõigele toredale lisaks jääb seda õhtut meenutama ka üks erakordne-eriskummaline loodusnähtus – vennaste koguduse palvela ees kasvab nimelt kommipuu – kähar kuusk, mis kannab ehtsaid šokolaadi-marmelaadi kompvekke.
Merje Laul
Tallinna I kogudus
In English