Veebruari lõpus saadi Järvamaal Simisalu loodusmajas kokku, et uurida, mis on kootsimine ja kuidas seda meetodit enda tööelus või igapäevases suhtluses rakendada. Vaatamata koolituse tihedale programmile ja pidevale ajutööle olid Galina, Kai, Sulev, Rein, Veera, Lembit ja Heljo valmis ka pausi ajal mõtteid pingutama ning ohverdama ühe tunniajase koolituspausi selleks, et arutada hingamispäevakooli teemadel. Vestlusringi juhtis Averonika Beekmann.
Kui kaua te olete hingamispäevakooli õpilased olnud?
Galina Lõhmus: Üle 40 aasta.
Kai Sommer: 30 aastat.
Rein Käsk: Natuke aega enne ristimist hakkasin käima hingamispäevakoolis, ristimisest saab nüüd 57 aastat, kaks aastat Vene sõjaväe aega tuleb maha võtta.
Sulev Sommer: Ristimisest on 36 aastat, aga ma olen sündinud Pärnu kirikus, siis terve elu. Ikka toodi kirikusse. Mina ei teagi sellist aega, et ma ei ole kirikus olnud.
Lembit Uuk: Terve elu.
Heljo Uuk: Terve elu.
Missugune on esimene kujutluspilt või sõnade seos, mis teile seoses hingamispäevakooliga pähe tuleb?
Kai: Saab targemaks, sest me käime põhimõtteliselt ülikoolis pikema aja jooksul. Seal käsitletakse teemasid, mida mujal ei käsitleta, vahel teemad korduvad – kordamine on tarkuse ema. Igal juhul saab targemaks, Piiblist saab paremini aru.
Rein: Minu jaoks on piiblitund natuke olulisem osa jumalateenistusest. Vahel kirjutatakse koguduse kuulutuse peale, et on piiblitund ja siis jumalateenistus. Piiblitund on rohkem jumalateenistus, sest jutlusetund on sageli ühe inimese monoloog, vahel on see väga hea, vahel ei ole väga toitev, aga piiblitund on alati selline, kus mitu pead on koos ja avaldavad oma mõtteid.
Sulev: Aga huvitav, et selleks ei tulda kohale, vaid tullakse jutluseks.
Rein: See lausa häirib, sest on näha, et inimesed ei ole huvitatud aktiivsest osalemisest ja tõelisest jumalateenistusest. Passiivne olla – see pole päris asi.
Kai: Aga millest see kõneleb?
Rein: See kõneleb inimeste huvipuudusest minu arvates, võibolla piibliõppimise ja vaimuliku elu suhtes üldse. Ei kasutata võimalust Jumala Sõnasse süüvida. See on vaimuliku kasvamise üks osa.
Sulev: See mõte, mida Rein ütles, tuletab meelde mõtte mitte siduda ennast Jeesusega täielikult, vaid olla vaatleja. Kui siduda ennast Jeesusega, tuleb paljust lahti öelda. Nagu rikas noormees tuli ja tahtis igavest elu. Kui tahad olla täiuslik, tuleb ära anda see, mis on sulle kõige kallim. See on raske – see ongi põhjus.
Minu jaoks on üsnagi suur osa hingamispäevakoolist suhtlus, osadus. See teema ja tarkus, mis sealt tuleb, on üks asi, kokkusaamine on üsnagi oluline, peaaegu sama tähtis, kui see, mis tarkusi sa saad.
Rein: Sellepärast kui vähegi võimalik, on vaja piiblitund teha väikegruppides.
Sulev: See ongi ajas muutunud: enne võeti piiblitundi puldist, nüüd väikestes gruppides. See on hästi tore. Kui siis seotakse tund sellega, kuidas kellelgi nädal on läinud – ma saan osa sellest inimesest, ma tunnen teda paremini, oskan talle kaasa elada, tean mõelda, kuidas tal läheb. Minu jaoks on see oluline.
Veera: Mulle meeldib kõige rohkem hingamispäevakool. Olen teisest rahvusest ja kui tulin kirikusse, sain rääkida oma keeles, mind tõlgiti. Siiamaani on vaja õppida. Viimasel ajal on mul iga päev oma grupp kell seitse vene keeles, saame Piiblit õppida ja loeme koos. See on väga huvitav. Tõusen vara ja närin ennast sellest materjalist läbi, värskendan end selles. Kui kõik grupp on koos, on see perekonnatunne, küsime, kuidas nädal läks. Me kõik teame üksteise kohta, kuidas palvetada või rõõmustada. See on väga hea, et saame rääkida omavahel, jutlust kuulame ainult.
Lembit: Piibliuurimine.
Heljo: Hingamine. Jumala Sõnas saabki hingata, sa loed seda, uurid seda, tunned ennast hoopis paremini.
Veera: Teised täiendavad seda ja saad veel sügavamale minna. Mõnikord tuleb nii, et sa ei mõelnudki niiviisi, saad juurde uusi mõtteid.
Lembit: Erinevad nägemused jah. Eks see hingamispäevakool selleks peakski olema, et sügavuti Piiblis edasi minna. Igaüks näeb eri nurga alt ja teinekord isegi räägime mõnest asjast – ma ei ole ise päris aru saanud ja teine pole ka aru saanud, aga kui me need jutud kokku paneme, siis ilmneb, et oo, seal on see. Niisugune edasiliikumine piiblitundmises.
Rein: Minu jaoks üks probleem. Tegelikult minu meelest on praegu õppetükid liiga mahukad. See tendents on olnud natukene aega juba. Ma arvan, et seal on ka mõningane põhjus, miks inimesed on kõrvale jäänud: nad arvavad, et nad ei suuda nii palju süvitsi õppida ja siis ei taha tulla ilma ette valmistamata ja nii jäävadki kõrvale. Olid ajad, kui õppetükid nii mahukad ei olnud. Kui me räägime väikeringis ka üksteise nädalast ja kui me tahaksime kogu temaatika ka läbi võtta, siis jääb ajast väheks.
Veera: Palju on kirjakohti, nutivahendiga saab kohe selle koha üles otsida, eriti praegu heebrealaste kirja uurides on see tähtis.
Lembit: Konkreetsel puhul praegu on see üks suur jutlus (esimese kvartali õppetükk on Pauluse kiri heebrealastele, toim), teda võikski võtta sellisena kas või peatüki haaval ja siis lisatekste juurde. Natuke killustab see ühe salmi või lõigu kaupa lugemine: mida meile õieti öeldakse selle näite põhjal, mida heebrea rahvale räägiti?
Vaatamata sellele, missugune on eelnenud nädala materjal ja kas kõike jõuab piiblitunnis käsitleda – missugune on piiblitund, mis on teie jaoks korda läinud? Mis selles piiblitunnis juhtus?
Sulev: See on õhkkond, meelelaad, osadus. Tarkus, mis on sinna kirja pandud, on täiesti omaette asi. Jeesus on väga tark, aga Ta ei öelnud näiteks Juudasele otse välja, kes ta on ja mida Ta teab. Pereraadios oli kunagi küsimus, missugune on hea jutlus. Hea jutlus on see, et sa lähed ära ja sul on hea ja kerge tunne, kuigi sa isegi ei pruugi mäletada, millest seal räägiti, aga nii hea tunne oli, nii hea oli olla. Armastusväärsus oli tunnis – inimesed on heatahtlikud ja sõbralikud üksteise suhtes.
Heljo: Arutluses tekib tõde ja selgus.
Sulev: Sõltub, ja mitte alati. Ma olen kogenud seda. Kui selline õhkkond on, siis see haakub paremini õpitava sõnumiga ja kõik toimib. Aga kui ajad väga tarka juttu ja oled kuri, siis need asjad ei tööta.
Kai: Minu jaoks on hästi oluline see, et ei laguneta laiali, ollakse teemas, tegeletakse konkreetse nädala teemaga. Kui õpetaja ise on hästi valmistanud, jõuab tegelikult kõik läbi võtta. Õpetaja peab oskama välja tuua olulised aspektid, aga alati ei ole nii. Enamus inimesi, kes sinna tuleb, on selle töö ära teinud, siis on õpetaja osa suunata niimoodi, et jõuab kõik ära katta ja olulised asjad on välja toodud, ei hakata muid teemasid sisse tooma.
Veera: Me kõik kasvame Jeesuses ja Kristuse-keskne on kõik. Ma kaua aega ei tajunud, aga nüüd on see aeg minu jaoks: ma näen igal pool – kui ma loen õppetükki või Piiblit – Tema eeskuju, Tema iseloomu. Niisugune taju on, et vaata, kuidas mul oli see nagu kinni – lugesin, arutasin, võtsin osa, aga nüüd olen armunud sellesse. Varem mõtlesin, et ei taju, mis armastus, olen nagu kuivik, ei oskagi väljendada seda, tasakesi on Kristus minuga nii palju kannatanud. Nüüd: Taevaisa, ma armastan sind, ma saan aru, tunnen rõõmu! Vara tõusen üles ja palvetan, täitsa imestan, kuidas me vestleme Taevaisaga. Ma olen nii õnnelik. Mõnikord ütlen Jumalale, et ma ei olegi väärt, mind on igapidi nii palju õnnistatud. Juba aastaid on meil olnud sama grupp. Me arutame koos. Nüüd ei ole nii, et kes vastutab, me arutame koos.
Kai: Mulle hirmsasti meeldib, kui õpetaja ei soleeri. Õpetaja ei ole jutlustaja. Kõigile antakse sõna.
Rein: Hea õhkkond on oluline, nagu vend ütles. Ka olen nõus, et kõik inimesed saaksid haaratud – mõtleksid kaasa ja räägiksid kaasa. Siis on eesmärk saavutatud.
Kai: Sinna tundi tullakse konkreetse eesmärgiga, oluline on, et seda aega ei kuritarvitataks – see on see aeg, kui me räägime sellel teemal.
Lembit: Teema jah. See avab Jumala olemust, lunastuse olemust, see on niisugune asi, mis annab Jumala tundmist juurde, see on väga oluline. Siin on ühtsuse küsimus – ühtsus saab olla ainult siis, kui me kõik oleme valmis vastu võtma seda, mida Jumal meile ilmutab. Kui me oleme igaüks kõvasti omas kinni, siis on võimatu üksmeelele jõuda.
Kas me peaksime hingamispäevakoolitunnis ühele meelele jõudma?
Lembit: Eesmärk on, aga ega me ei saa igaühele ette kirjutada. Kui see on iga hingamispäevakoolist osavõtja eesmärk – kas ühe korraga, aga järjest jõuame ühesugusele Jumala Poja tunnetusele, nagu meile on öeldud.
Heljo: Õppetükk on siis õnnestunud, kui õppetüki läbivõtja on kompetentne. Kui ta ei takerdu, et ma ei mäleta, kas ta elas Taaveti ajal või Aabrahami ajal. Õpetaja peab olema tark ja teadma.
Siis see välistab noored hingamispäevakooliõpetajad. Kust peaks tulema noorte kogemus õppetüki juhatamisel?
Heljo: Kui sa ei tea, siis ära väljenda seda, ära väljenda kahtlust. Ühtegi kahtlevat sõna ei tohi öelda.
Lembit: Õpetaja ei tohiks segaseid jutte ajada, panna Taavetit ja Moosest ühte ajastusse.
Kas meil on toimunud mõtteviisi muutus: selle asemel et kasutada sõna õpetaja kasutame rohkem sõna juhataja või tunni läbiviija? Kus siis on see koht kasvada Kristuses – kui pädev peab olema õpetaja, et ta saaks juhatada tundi või kas me tohiksime lubada noored ka seda osa tegema?
Lembit: Mul on sellepärast kahju, et meil on praegu õpetajate tund kadunud. Mina alustasin oma õppetüki võtmist justnimelt õpetajate tunnis – mitmeid aastaid. Meil oli kristlik kodu, vanemad õpetasid meile kogu aeg piiblilugu. Ma ei mäleta seda aega, et ma oleksin piiblitegelasi segi ajanud. Seal need kogenud vanad vennad juhtisid mõtet, kui miski asi tikkus kiiva või ebamäärakseks minema. Kogemus tuli nende hulgas, kes olid heal tasemel, kõrgel tasemel. Kui ma nüüd ilma niisuguse ettevalmistuseta või ka seisukohtade tasandamata lähen ette ja siis on nii, et ühes klassis õpiti ühte õppetundi, teises teist ja kolmandas kolmandat. Ja ei olegi ühtset koguduse visiooni. See ei ole hea. Hea on see, kui need õpetajad saavad omavahel läbi võtta, tekib ühtsem kontseptsioon asjast.
Kai: Miks see õpetajate tund on ära kadunud?
Lembit: Keegi ei tule välja enam.
Veera: Meil oli niiviisi, et kell üheksa oli õpetajate tund. Toomas Daniel ütles, et see on kõige huvitavam tund.
Kohalikus koguduses on mitu piiblitunni gruppi, aga tõmbame pildi veel laiemaks: Eestis on palju gruppe, Euroopas veel rohkem ja kogu maailmas võib tekkida palju eri lähenemisi ühele teemale, kuigi õpime ühte ja sama. Kas ühes koguduses või ühes riigis või ühes divisjonis peaksid adventistid jõudma ühtede punktideni või need sõltuvad ja võib jääda varieerimisruumi?
Kai: Ülikoolis õpetati, et õpetaja õpetab iseennast. Sa ei saa endast ju kaugemale hüpata, tegutsed selle teadmise piires, mis on. Meie grupis on nii, et meil on endine jutlustaja ja temaga on väga mugav õppida. Me oleme erinevates vanustes ja täiendatakse seda pilti kohapeal. Minu jaoks ei ole nii tähtis, et see läbiviija peab olema väga kõrgel tasemel. Meie grupis on inimene näiteks, kes teab neid asju, aga tema ei taha ise läbi viia, ta ütleb, et tal on teised ülesanded. Siis ongi nii, et saame ilusasti hakkama, igaüks teeb oma osa ja me täiendame üksteist.
Lembit: Ma ei mõtle seda, et ühes klassis puudutatakse rohkem ühtesid ja teises teisi punkte, aga kui tekib vastuolu nendes põhimõtetes, arusaamades, see ei ole adventkogudusele kohane. Kui on suuremas ringis mitme õpetajaga seda asja enne arutatud, siis on väiksem võimalus kõrvalekaldumistele.
Rein: Nimetatagu seda õpetajate tunniks – see on omaette hea asi. Mulle ka see õpetaja nimetus ei meeldi hingamispäevakoolis. See on hea, kui ta on kompetentne, aga tõepoolest, me rakendame seal ka algajaid ja vähem kogenuid, siis see grupi vedaja või juht peab järge pidama, et asi jõuaks otsast lõpuni ilusti.
Missugusena näete enda rolli piiblitunnis, kui te ei ole parasjagu grupijuht? Kas olete teadlikult mõelnud enda rolli peale, et tund õnnestuks, eriti kui me vaatame seda jumalateenistuse kontekstis?
Kai: Kui mina saan millegagi täiendada, siis ma võtan sõna, aga kui keegi on selle mõtte juba ära öelnud ja ma tunnen, et mul ei ole vajadust suud lahti teha, siis ma ei tee seda. Kui tunnen, et on vaja täiendada, siis ma teen seda. See tund on ühisprodukt. Vahel, kui asi läheb rappa, siis ütlen, et läheks nüüd teema juurde tagasi. Tänapäeval on oluline ajateema – me tuleme sellel kellaajal kokku, meil on see teema, räägime sellest, muud asjad võib rääkida hiljem või varem. Läbivõtja peaks siis ohjama seda.
Sulev: Olustik, vaimsus, õhustik. Tegelikult üks asi on teooria, mida me õpime, aga praktika on see, kuidas me haakume selle olustikuga, mis toimub taevases ühiskonnas. See on tihtipeale hoopis midagi muud, mis meil siin on. Miks ma olen koguduse juurde jäänud – ma saan aru, et selle rahvaga on mul hea koos olla. Ma mäletan, kui Rein oli meil Pärnus pastoriks, käisime maal väikestes gruppides, see õhustik meeldis mulle. Mulle jääb surmani meelde, kui Rein ütles ükskord: kui üks inimene tahab teist tõeliselt aidata, on selleks üks tingimus – see inimene peab olema põhimõtteliselt valmis tema eest surema. See on ka alandlikkus ja ennastsalgavus. Neljakümne viie minuga ei saa seda panustada, see on aastatepikkune protsess. Olen hakanud aduma seda, et üks on teooria, teine on olemise viis – need tuleks omavahel siduda. Ei ole nii oluline, et ma saan täpselt teada, mida Jumal ütles mulle seal, aga kui ma suudan teisele inimesele sõbralikku heatahtlikku meelsust pakkuda, et ta tunneb ennast hästi… On ju niimoodi, et maailmas ei ole palju kohti, kui keegi võõras astub sisse, et ta oleks oodatud. Kui inimene tuleb kirikusse, siis me peame peegeldama seda, mis toimub ükskord Jumala riigis. Selle kaudu, mida mina olen kogenud, niipalju kui ma oskan seda edasi anda – see on samaväärne kui teooria selles tunnis.
Kai: Võibolla see ka, et olla ise teadlik, olla ise õppinud, muidu ei saa ühist toodangut, oma vihtu ühisesse korvi panna.
Veera: Kui endal ei ole, ei saa seda anda.
Lembit: Osavõtt on oluline. Kohale tulla ja osa võtta. Ma võin istuda osavõtmatult nurgas. Et saaks ikka siiralt osa võetud. Et räägiks kaasa. Enne oldi sõna õpetaja suhtes eitaval seisukohal, aga see tähendab, et meil on õpetajast vale arusaam. Tõelised õpetajad ei õpeta, et tee nii, nii, nii ja kogu jutt, nad annavad mõtlemisainet. Kui õpetaja on tasemel, siis ei ole tema ainujutustaja.
Veera: Viimasel ajal olen mõelnud, et võib ju küll tundi võtta, aga hakkasime palvetama, missugune on meie tunni atmosfäär. Mõnikord keegi vaatab, et teine on nii tark ja on ise vait, aga kui kõik võtavad osa, siis töötab Püha Vaim ja puudutab inimest – me palusime, et Püha Vaim tuleks ja siis on teine atmosfäär, kõik osalevad vabalt ja tunnevad ennast teistega võrdselt.
Kai: Siin on sisuline vahe, õpetaja on professionaal, aga kuna meil ei ole kirikus võtta neid professionaale, siis läbivõtja on teine tasand – viime igaüks oma viljavihu ja tuleb ühistoodang. Hingamispäevakoolis saame kokku, aga tegelikult meil on eelnevalt kõik ära õpitud ja räägime, mis mõtted või põhipunktid olid, mis võiks sellest nädalast meelde jääda.
Lembit: Erinevad arusaamad peaksid ühtlustuma. Meil ei ole kasvatust koguduses, et võetaks kokku neid, kes on tahtlikud tegema, ja neid juhatatud läbivõtja rolli. Vaid võetakse tukast kinni, et sul on hea suuvärk, võta läbi. Sa oled juba 20 aastat koguduses olnud… Niimoodi asjad ei käi, esialgu peaks olema abi, saama sellest tööst tõsise pildi. Kui siis öeldakse, kas sa võtad vastu, kas sa oskad selle koha peal midagi teha, siis sa oled valmis.
Kuidas leppida sellega, kui me ei jõua õppetükitunnis ühele arusaamisele?
Heljo: Muidugi, igaühel on luba mõelda, nagu tema aru on saanud. Tegelikult peaks olema: nii ütleb Piibel. Kõik peavad jõudma selleni, mida ütleb Piibel.
Lembit: Kas nad ühe korraga sinna jõuavad või mitme korraga, see on iseasi. See peaks olema meie eesmärk.
Rein: Nendes asjades, mille kohta Piibel ei ütlegi, võivad inimesed eri arvamusel olla küll. Need ei ole ka sellised küsimused, mille põhjal oleks põhjust riielda. Kunagi tuli vend Murd Haapsallu, kui ma olin alustanud jutlustajatööd. Ta ütles mulle, et kõneluba unus koju. Tuli välja, et lipsu ei olnud kaasas! On selliseid küsimusi, kus ollakse eri arvamusel. Nende valdkondades pole mõtet riidu jääda.
Millega te innustaksite inimesi hingamispäevakoolitundi tulema – neid, kes pole kunagi käinud, kes pole tükk aega käinud või ka neid, kes on kogu aeg käinud?
Sulev: Sõbralikkuse kompetents. Kompetents üksi ei köida.
Kai: See on esimene asi üleüldse. Võib olla ülim arusaam asjadest, aga… Inimene peab ise oleme tunnistus sellest, mida ta teeb. Kui seda ei ole, siis pole mõtet kutsuda ka. Sellel inimesel, kes sinna gruppi kuulub, peab endal hea olla olema, siis saab kutsuda teisi ka, eeldan, et sul on siis ka hea olla.
Sulev: Kui me oleks siia tulnud, aknad katki, tuul puhub, hanged nurgas, aga meile oleks öeldud, et siin räägitakse nii tähtsal teemal, et tuleb uurida, aga kui siin ei oleks hea olla…
Kai: Või oleks hea teema, aga me oleksime ebaviisakad ja ebasõbralikud üksteise suhtes.
Lembit: Ma mäletan oma lapsepõlvest seda, kui koguduseliikmed käisid inimeste juures, kes olid nõus koos Piiblit uurima. Me tegime seda sageli, et sõitsime inimese juurde koju, võtsime koos hingamispäevakooli läbi. Nii mitmed, kelle juures sai käidud, tulid ka koguduse juurde. Aga mis veel olulisem, ma mäletan seda aega, kui hingamispäevakooli liikmeid oli tublisti rohkem kui koguduse liikmeid.
Kai: Aga mis neid tõmbas sinna?
Lembit: Hingamispäevakool ise. Inimesed ka olid misjonimeelsemad. Sa läksid Piibli tõega inimese juurde ja tõid talle midagi ette ja ütlesid siis, et meil on terve kool selle jaoks. Ta on tänapäevani hingamispäevakool, nii et ärge kartke seda õpetaja sõna.
Veera: Niisugune tendents on kujunenud, et kes on üksi jäänud, kes on vanad, vanasti käis pastor neid külastamas, aga kui praegu ei käi keegi. Tööd on vaja teha. Me oleme kokku kuivanud, kes on tugevad, on jäänud omavahele. On vaja kutsuda. On vaja tähelepanu pöörata. Palvetada ja eeltööd teha. Kui on headus, läheb kas või maailma otsani.
Lembit: Hingamispäevakool oli koguduse kasvu kõige suurem taimelava, sealt tuli kõige rohkem liikmeid, selliseid koguduseliikmeid, kes olid juba aru saanud, millega nad liituvad. Koguduseliikmete aktiivsus on kutsumisel oluline: lähme välja, saame inimestega kokku, toome nendeni, mida me usume.
In English