Laagrisuve lõpetas liidu töötajate laager

24 .–26. augustini oli koguduse laagrikeskus Rõõmusaarel liidu töötajate päralt – laager algas kohe pärast kogudusevanemate laagrit ning pani ühtlasi punkti liidu tihedale laagrisuvele.

Liidu töötajate laager, kuhu olid kutsutud kõik pastorid ja liidu tööharude juhid oma peredega, algas pühapäeva, 24. augusti õhtul Daniel Mederi mõtisklusega Jumala muutvast väest ja perekonnast – kogu laagris oli hästi palju teemasid ja aega pühendatud pere ja abielu teemadele. Daniel võttis enda jutu aluseks 1. Ajaraamatu 4. peatüki 9. salmi, kus on juttu Jaabesest kelle nimi tähendab valu. „Praeguse aja perede peamine probleem on see, et pereliikmed ei tule üksteisele lähedale. Vanemad on oma lastest kauged, kuna nemad omakorda kasvasid mitte lähedastest suhetes,“ rääkis Daniel ja julgustas kuulajaid Jaabese palvele ja loole toetudes mõtlema sellele, et pered saavad olla kõike seda, mida nad soovivad olla, kui paluvad Jumalalt, et Tema nende territooriumi laiendaks.

Esmaspäeva hommikul oli aeg paaridele – Danieli abikaasa Svitlana Samoylenko oli valmistanud küsimused, mida abikaasad said omavahel arutada. Kõik need, kelle abikaasa ei saanud laagrisse tulla, said moodustada eraldi grupi ning arutada oma küsimuste üle. Pärast seda rääkis Svitlana, kes on erialalt psühholoog, sellest, kuidas psühholoog Piiblit loeb – see teema oli jagatud kaheks ning jätkus teisipäeva hommikupoolikul. Ta lähtus isiksusetüüpidest ning üheskoos otsiti piiblitegelasi, kes laagriliste hinnangul olid kas koleerikud, sangviinikud, melanhoolikud või flegmaatikud. Mõeldes sellele, mis on iga tüübi positiivsed ja mitte nii positiivsed omadused, arutati ka erinevate rollide üle koguduses.

Esmaspäeva pärastlõunal võeti taas gruppidesse, et lahendada paadiülesannet, mis sarnanes oma olemuselt kogudusevanemate laagris tehtuga, kuid seekord oli paadiks Eesti liit (kogudusevanemate puhul kogudus üldiselt). Eesmärk oli arutada, kuhu on Eesti liit teel ja missugused takistused ning taganttuuled sel teel kas ees on või siis kaasa aitavad.

Pärastlõunal laotas liidu esimees Aleksandr Tsugai ringi keskele põrandale Eesti kaardi ning märkis ära kohad, kus on möödunud tööperioodil koos palvetamas käidud. Seejärel sai igaüks vaba voli märkida ära kohad, kuhu tulevikus võiks koos palvetama minna, ning Aleksandr jagas igale soovijale paberisedeli ja tühja topsi, nii et igaüks sai kaarti silmitsedes kirjutada üles oma eestpalvesoovi(d) ning panna siis sedeli(d) väiksesse karpi. Aleksander sõnas, et eesmärk on järgmise aasta liidu töötajate laagris seesama kaart ette võtta, need palvesoovid taas avada ja mõelda, kuidas meil on läinud.

Õhtupoolikul esitas Daniel küsimuse, miks ei vasta Jumal mõnele meie palvele ja mida võiks tähendada Piiblis öeldu, et Jumal nuhtleb vanemate vigade tõttu mitut põlve järeltulijaid. Sellest kujunes huvitav arutelu traumade ning üleelamiste teemal, aga ka Jumala muutva väe ja abikäe teemal. Õhtu lõppes spontaanse ülistuslaulude laulmisega.

Aleksandr sõnas laagrile tagasi vaadates, et liidu töötajate laager on hea traditsioon, mida on igal aastal ikka peetud, välja arvatud siis, kui on käidud divisjoni pastorite kongressidel. „Minu isiklik soov oli sel aastal suunata kava ja pühendada aega ja energiat pereliikmetele. Olen varem kogenud, et need laagrid on vahel olnud samasugused töötajate koosolekud, mida aasta jooksul esmaspäeviti teeme. Seda me ei tahtnud. Mõtlesime, et kui pered tulevad koos välja, siis tahaksime midagi teistsugust. Kahjuks ei saanud kõik abikaasad tulla, aga üldine eesmärk on kõik kokku tuua, omavahel rääkida, ka abikaasadega.“

Kui korraldajatel on sageli keeruline laagrit ise täiel rinnal nautida, siis Aleksandr sõnas, et talle meeldis aruteludes osaleda ja kolleege kuulata. „Olen oma portsu kätte saanud. Mulle meeldib alati, kui saame rääkida vabadel teemadel, mitte ainult probleemidest, nagu oleks kogu aeg midagi pahasti. Vaja on lihtsalt suhelda. Seesama Eesti kaart – kui vaatasime oma kodumaad koos – see ei ole minu jaoks töö, see on mõnus arutelu südamest südamesse.“

Laagri jahedale ilmale mõeldes ütles Aleksandr, et peame Jumalat vihma eest tänama: „Keegi ei läinud laiali, olime koos majas sees ja saime rohkem suhelda.“ Ta lisas, et kollektiivile on oluline koos aega veeta. „See on hea traditsioon, et saame igal aastal kokku laagris ja jõululõunal. Kuigi me ei pööra sellele sageli nii palju tähelepanu, kuna elame erinevates linnades ja keerleme omas katlas, oleme siiski üks liidu pere, peame üksteist märkama ja koos aega veetma.“