Hea lugeja. Võtsin kirjutada sellel teemal seetõttu, et aeg-ajalt kerkib esile neid, kellel on keeruline aru saada, miks kogudus peaks üldse tegelema liikmete “personaalküsimusega”. Samas on neidki, kes leiavad, et kogudus tegeleb selliste teemadega liiga vähe, kuid sageli on tõde kusagil kahe vahepeal.
Seitsmenda päeva adventistide koguduses armastame mõelda, et meie uskumused ja praktikad tuginevad Pühakirjale ning seetõttu leiame, et ka distsiplinaarmeetmete rakendamine liikmete suhtes on sügavalt piibellikest põhimõtetest lähtuv protsess, mille esmane eesmärk on alati lepitus ja pääste, mitte karistus. Miks siis mõnikord näib, et rikkumistele ei järgne reaktsiooni, samas kui teistel juhtudel viib protsess liikme kogudusest väljaarvamiseni? Vastus peitub protsessi olemuses, selle eesmärkides ja inimlikes tegurites, mis selle rakendamist mõjutavad.
Adventkoguduse alusdokumendiks selles osas on ülemaailmselt kehtiv koguduse käsiraamat (Church Manual), mis toob esile nii põhjused kui ka protseduurireeglid. Kogu protsessi vundamendiks on Jeesuse õpetus Matteuse evangeeliumi 18. peatükis, mis rõhutab privaatset ja astmelist lähenemist eksinud venna või õe poole pöördumisel.
Kõigepealt tasub märkida, et adventkoguduse arusaama kohaselt ei ole liikmete distsiplineerimine juriidiline, vaid pastoraalne ja lunastav tegevus. Distsiplineerimisel on kolm peamist eesmärki:
eksinud liikme päästmine ja lepitamine: esmaseks sihiks on aidata inimesel oma eksimust mõista ja pöörduda tagasi Jumala ja koguduse osadusse;
koguduse puhtuse ja maine kaitsmine: kogudus on Kristuse ihu ning avalikud ja kahetsemata patud võivad kahjustada selle tunnistust maailmas;
teiste hoiatamine ja kaitsmine: omamoodi kaasandena toimib ühe liikme distsiplineerimine teiste jaoks hoiatava eeskujuna ning kaitseb kogudust negatiivsete mõjude eest.
On öeldud, et distsipliin ilma armastuseta on julmus, kuid armastus ilma distsipliinita on sentimentaalsus, mis soodustab pattu. Seega püüame kogudusena leida tasakaalupunkti armastuse, andestuse ja vastutuse vahel.
Koguduse käsiraamat toob välja mitu tõsist põhjust, mis võivad viia distsiplinaarmenetluseni liikmete suhtes. Need jagunevad laias laastus neljaks kategooriaks:
põhiliste usupunktide eitamine - see tähendab avalikku ja järjepidevat vastuseisu seitsmenda päeva adventistide põhiõpetustele. Sageli on see seotud ka alternatiivsete õpetuste levitamise, kuulutamise ja õpetamisega;
Jumala seaduse avalik rikkumine - näiteks abielurikkumine, hoorus, vägivald ja muud piibellike moraalistandarditega vastuolus olevad käitumisviisid, mis võivad tekitada avaliku skandaali;
kristlasele muu sobimatu käitumine, mis võib kahjustada koguduse ja kristluse mainet - siia alla kuuluvad ebaausus äritegevuses, pettus või ka tegevused, mis mittekristlaste jaoks on sobilikud, kuid kristlase jaoks mitte, näiteks alkoholi, tubaka ja narkootikumide käitlemine;
koguduse eiramine - siia kuulub näiteks kogudust lõhestava liikumise või organisatsiooni töös osalemine ning koguduse autoriteedi eiramine ja allumatus selle korrale.
Tasub meeles pidada, et distsiplinaarmeetmeid ei rakendata kunagi pelgalt koguduse töös või mõnes tööharus mitteosalemise tõttu või seetõttu, et liige ei tagasta kümnist või ei anneta. Samuti ei ole koguduses kohta mõtete ja motiivide üle kohtumõistmisele; tugineda saame vaid sellele, mis on silma ees ehk avalikele ja tõendatud tegudele.
Distsiplinaarprotsess järgib oma ideaalis piibellikku mudelit, mis tugineb Jeesuse õpetusele Matteuse evangeeliumi 18. peatükis.
Probleemist räägitakse eksinud liikmega nelja silma all eesmärgiga teda armastuses võita.
Kui esimene samm ei kanna vilja, kaasatakse üks või kaks tunnistajat ning jagatakse seda, mida varasemalt teada ei olnud.
Kui ka see ei aita, tuuakse asi koguduse nõukogu kaudu koguduse ette.
On selge, et Jeesus ei keskendu siin avalikule patule, vaid sellele, mis on hetkel veel peaaegu täielikult salajas. Politsei poolt tagaotsitava kurjategija juurde ei tasu minna ei üksi ega kahe-kolmekesi, et proovida teda oma oma tegudest loobuma - tema teod on juba avalikud ja neile tuleb reageerida ka avalikult.
Liikmel on kogu protsessi vältel õigus olla ära kuulatud, esitada omapoolseid tõendeid ja vajadusel tunnistajaid. Otsuseid ei langeta kunagi üksikisik, näiteks pastor, vaid koguduseliikmete enamus hääletuse teel.
Meetmeid on kaks:
noomitus: määratud ajaperioodiks (tavaliselt mitte üle 12 kuu) peatatakse liikme õigus osaleda koguduse ametikohtadel või hääletada. See on mõeldud järelemõtlemis- ja meeleparandusajaks, mille järel taastatakse liikme õigused, kui käitumine on paranenud. Tavapäraselt on noomituse tegemise ajaks liige juba kahetsenud ja asunud oma käitumist korrigeerima ning kogudus soovib näha, et see viib soovitud tulemuseni (näiteks ebakohase käitumise lõpetamiseni). Mõnikord rakendab kogudus seda meedet ka selleks, et anda oma hinnang tegudele. Sel perioodil saab liige sügavamalt enda sisse vaadata ja proovida mõista, kas ta on eksinud või mitte;
kogudusest väljaarvamine: see on kõige tõsisem samm, mis võetakse ette vaid siis, kui liige püsib avalikus patus, ei kahetse või on tekitanud koguduses suurt kahju ja lõhenemise. See ei tähenda inimese igavest hukkamõistu, vaid on tunnistus, et kogudus ei saa tema tegude eest enam vastutust kanda. Väljaarvatud liiget koheldakse jätkuvalt armastuse ja lugupidamisega ning uks tagasipöördumiseks jääb alati avatuks (tavaliselt uuesti ristimise kaudu), kui ilmneb tõeline meeleparandus.
Teooriat kõrvale jättes selgub, et päriselus ei ole distsipliini rakendamine alati ühesugune. See on tingitud mitmest keerulisest ja sageli inimlikust tegurist.
Sageli eelistavad nii pastorid kui ka koguduse liikmed tegeleda probleemidega vaikselt ning isiklikult, järgides Matteuse 18. peatüki esimest sammu, vältides avalikku protsessi ja sellega kaasnevat valu. Jeesus andis väga selgelt teada, et kui neljasilmavestlus on edukas, siis ei ole mingit põhjust seda ka laiema avalikkuse ette viia ning niimoodi ei pruugigi kogudus probleemist kunagi teada saada. Ja vahest tuleb selles etapis välja seegi, et tegelikult ei olnud kogudusel või murelikul liikmel kogu informatsiooni ning asjad olid hoopis teisiti, kui need välja paistsid. Mõnikord mõistab eksinud liige, et tema suhe Jumalaga on katkenud ja ta ei soovigi seda enam parandada. Või on tema arusaam Pühakirjast koguduse omast niivõrd erinev, et koos ei ole mõistlik edasi minna ja see tipneb liikme omal soovil kogudusest lahkumisega.
Koguduse käsiraamat annab juhised, kuid need ei ole alati sajaprotsendiliselt selged, mistõttu jääb alati tõlgendusruumi. See, mida ühes kohalikus koguduses peetakse avalikuks skandaaliks, ei pruugi teises kohas nii oluline olla. Ja see kõik muutub ka ajas. See, mis oli 20 ja enam aastat tagasi, ei pruugi tänapäeval olla asjakohane. Nii kaalutakse ka seda, kas ametlik protsess teeks rohkem kahju kui kasu.
Rolli mängib lisaks sellele, et oleme patused inimesed koos sellest tulenevate puudustega, ka meie iseloomuomadused. Distsipliini rakendamine on emotsionaalselt raske ja võib tekitada koguduses pingeid ja isegi lõhesid. Mõnikord kardame protsessiga isegi alustada, sest võib-olla lahkuvad siis ka teised või tekib suurem vastasseis. Mõnikord on raske võtta seisukohta oma sõbra või pereliikme osas ja mõnikord eelistame eksida “armu” poole, unustades vahest ära, et see võib viia patu soodustamiseni.
Kuid otsustav tegutsemine ja liikme väljaarvamine toimub tavaliselt olukordades, kus rikkumine on laialdaselt teada, kahjustab oluliselt koguduse tunnistust ning liige ise ei ilmuta kahetsust ega soovi oma käitumist muuta. Sellistel juhtudel kaalub vajadus kaitsta koguduse terviklikkust ja ustavust piibellikele põhimõtetele üles võimalikud negatiivsed tagajärjed.
Seitsmenda päeva adventistidena ei usu me, et koguduse liikmeskonda kuulumine tagaks igavese elu või sellest väljaarvamine lukustaks “taevariigi” inimese ees. Koguduse teenistustele on alati kõik oodatud, kui nad vaid soovivad koos meiega Jumalat teenida ning seda isegi siis, kui kõik ei ole veel päris selge või mõnda Piibli õpetust mõistetakse täiesti teisiti. Koguduse liikmed aga on need, kes võtavad vastu Piibli õpetuse nii, nagu seda väljendab seitsmenda päeva adventistide koguduse põhiuskumuste loetelu ja kes soovivad Jumala armust elada nende õpetustega kooskõlas.
In English