Lauamängud, liblikad ja eestikeelne silt

Olen olnud pastor viimased 19 aastat. Olen töötanud kõikide vanuserühmade õpetajana, noorpastorina ja peapastorina ning esinenud suurtel kogunemistel. Siiski tunnen peaaegu iga kord, kui avalikult esinen, liblikaid kõhus.

Kuid see pole midagi võrreldes sellega, mis juhtus paar nädalat tagasi, kui mind paluti rääkida enam kui 700 pastorile ja meie koguduse juhtkonnale peakonverentsi aastakoosolekul. Nad palusid mul rääkida meie tööst siin Eestis. Oli meeldiv üllatus, kui ma kohale jõudsin ja nägin laval eestikeelset silti.

Rääkisin neile ühest meie projektist: väikegrupist, mille Tallinnas lõime. Seda juhivad kaks Kompassi koguduse liiget, Heli ja Mariin, ning mina olen nende juhendaja. Eelmisel aastal hakkasime kaks korda kuus kokku saama, et lauamänge mängida. Jah, lugesite õigesti: lauamänge. Lauamängud on meie viis, kuidas inimestega ühendust saada ja sõprussuhteid luua.

Eesti on Euroopa üks ilmalikumaid riike ja paljud inimesed ei ole huvitatud Jumalast kuulmisest, vähemalt esialgu mitte. Siiski hakkasid mõned inimesed regulaarselt meie mänguõhtutel osalema. Nad teadsid, et oleme kogudus ja et mina olen pastor, kuid me ei püüdnud neid evangeliseerida. Me lihtsalt mängisime, sõime ja suhtlesime.

Mõne kuu pärast korraldasime filmiõhtu, millele järgnesid mõned arutlusküsimused. Valisin selle filmi sihilikult, et saaksime rääkida elust ja surmast, vabast tahtest ning headusest ja kurjusest. Pool kohalolnutest ei olnud kristlased ja arutelu oli väga huvitav. Just mittekristlased hakkasid vestlust Jumala ja usu suunas juhtima, järgides lihtsalt filmi kulgu. Õhtu lõpus ütles üks neist: „Ma ei teadnudki, et Piiblis käsitletakse niisuguseid huvitavaid teemasid. Ma arvan, et ma uurin seda lähemalt.“ Ta polnud varem kunagi Piiblit lugenud. Niisiis ütlesin talle: „ Kui soovid, võime seda koos uurida.“

Sellest ajast peale oleme koos Piiblit uurinud. Ta on lugenud läbi seitse Piibli raamatut ja käib sellest ajast peale kirikus, ilma et oleks ühtegi hingamispäeva vahele jätnud, sealhulgas osaleb ta ka hingamispäevakoolis. Teine inimene ütles meile: „Ma olen teid tundnud kuus kuud, aga tunne on, nagu oleks see kümme aastat.“ Ma arvan, et see juhtub seetõttu, et mälestused ei põhine ajajoonel, vaid meie ühiste oluliste hetkede intensiivsusel.

Täna ei ole pool meie rühmast kristlased, teine pool aga on koguduseliikmed, kes tahavad projektis osaleda ja sõprussuhteid luua. See kogemus on mulle näidanud, et isegi ilmalikus riigis igatsevad inimesed ikka veel kuhugi kuulumise järele. Ja kui nad loovad suhte, tekib neis uudishimu selle suhtes, millesse me usume. Paljud inimesed ei hooli alguses Jumalast, ent kui nad sind tundma õpivad, tahavad nad kuulda sinu kogemustest Temaga.

Kui ma oma esitluse lõpetasin, mõistsin, et olin unustanud nii palju asju, mida olin ette valmistanud. Kas sinuga on ka kunagi nii juhtunud? Sa lõpetad ja mõtled: „Oh, ma oleks pidanud seda ütlema... ja seda... ja veel seda!“

Aga ma kuulsin hüüdeid „Aamen“ ja „Jah!“, seega usun, et sõnum jõudis kohale.

Pärast aastakoosoleku lõppu osalesin ka ACTSi koolitusel. ACTS on tugisüsteem, mis aitab mitte ainult pastoritel, vaid ka koguduseliikmetel juhtida selliseid projekte, nagu just kirjeldasin. Heli ja Mariin on koguduseliikmed, kes hoolivad oma sõpradest, ja just neile ongi ACTS mõeldud. Siin Balti riikides juhime seda praegu 25-liikmelise rühmaga Eestist, Lätist ja Leedust, ning iga residentuur kestab umbes poolteist aastat.

Seega tahaksin teile edasi anda ühe kutse. Rääkige Jumalaga, ja kui tunnete, et Ta kutsub teid looma gruppi, mis aitab teie sõpradel Teda tundma õppida, ei vaja te selleks teoloogiakraadi ega koguduse ametikohta. Võtke meiega ühendust ja kandideerige 2027. aasta teisele ACTS-i residentuurile. Mul oleks hea meel teid juhendada.

Mul on hea meel olla siin Eestis, töötada koos eestlastega ja jagada Jumala Sõna selle riigi inimestele. Usun, et see on õnnistus, ja palvetan, et saaksin teenida nii, nagu Tema seda minult ootab.

Pildid: David Nõmmik.