Kas sina usud helgemasse tulevikku? Võimul olevad poliitikud on eestlased toonud läbi masu ja vaatamata sellele, et võrreldes möödunud aasta aprilliga on toiduhinnad tõusnud 18,3 protsenti, usutakse, et hullem on möödas. Eesti riik on üks kõige kiirema majanduskasvuga riike kohe pärast Rootsit ja see iseenesest on juba märk, et elu on läinud paremaks. Jah, kõik see puudutab edukamat elu sissetulekute-väljaminekute lõikes, kuid kui minna isiklikuks, siis kas on piisav samastuda eestlasliku identiteediga, et öelda, Elu läheb paremaks! Elu, suure tähega.
Vaevalt et keegi meist hommikul ärgates meenutaks kuuldud majanduskasvu prognoose või siis Ansipi „VÕID KINDEL OLLA!“ tõotust. Mida me üldse ärgates mõtleme? Kas me mõtleme midagi tähendusrikkamat, kui selleks on hommikusöök ja õigeks ajaks lasteaeda, kooli, tööle jõudmine? Leidub küsimusel – kas elu läheb paremaks? – hommikutundidel oma koht? Kristlastena võiksime eristuda võime ja omaduse poolest mõtelda kõrgematele sfääridele, kui selleks on söök ja jook ja mida selga panna, st raha. Võib-olla, kui me pole seda veel teinud või tükil ajal teinud, võiksime endalt küsida: mis on elu? Kas see on midagi, mis lähtub sellest, mis ma teen või hoopis tegemata jätan? Kas see on seotud katsutavaga või hoomamatuga? Kas see on midagi nüüd ja praegu või siis ja pärast? Kas olen valmis, et see lõpeb või kas see lõpeb?
Meie surelik ihu, nii nagu Paulus meie keha nimetab, saab elavaks ainult ühel tingimusel ja see tingimus ei ole seotud meie tegemistega. Meie surelik ihu tehakse elavaks meist väljaspool Olija, Jumala Vaimu poolt (Rm 8:11). Vaimu kaudu elame, sest Tema elab, sest Jeesus on üles äratatud surnust. Ükskõik kui palju me ka moodi läinud elamusretkedest adrenaliinilaengutest täidetud elu otsiks, jääb see Vaimuta tühjaks tööks ja vaimu närimiseks. Ükskõik kui põnev võib tunduda uute maade avastamine, uute teadmiste omandamine, uutesse projektidesse süvenemine, ei saa see asendada tasuta antavat Jumala Vaimu elustavat väge. Vaimuta oleme ja jääme surnuteks, kes kulgevad elamise illusioonis.
Aga tublide adventistidena, ehk andestate siinkohal eneseiroonia, tahame ju ikka midagi ise teha, sest lihtsalt millegi tasuta vastuvõtmine tundub kohmetusttekitav. Ka hommikul, kui peaksime aega võtma olemiseks, et lihtsalt veeta aega Jeesuse jalge ees mitte midagi tehes, tunneme endil n-ö Martade noomivaid pilke, mis hurjutavad meid tegudele. Kui me vaid teaksime, et elu ei tulene tegutsemisest. Jeesus ütles, et kes usub, sellel on igavene elu (Jh 6:47). Kui me väga tahame midagi teha, siis võiksime igahommikused uskumised, nimetada ümber teoks ja pingutada selle nimel. Tähtis on enne tegutsema hakkamist uskuda ja mitte tegutseda, see on viis ellujäämiseks. Sellisel moel muutuvad ka meie teod Jumalale vastuvõetavaks ja meid endid rahuldavaks.
Elu läheb paremaks! Võin seda öelda täie veendumusega, sest sellest momendist alates, kui otsustad mitte midagi teha, alistuda ja uskuda, täitud eluga, astud ühendusse Elu endaga. Hakkad tundma kahetsust oma heade tegude pärast, sest need polnud tehtud mitte Talle, vaid su enda ego maskeraadiks. Elu läheb paremaks, sest Tema on parim, täis armu ja tõde. Ikka ja jälle Ta lihtsalt annab, lihtsalt on ja jääb ja andestab ja täidab uue jõuga. Elu läheb paremaks nüüd ja praegu, siis ja tulevikus ja see kätkeb endas nii nähtavat kui ka hoomamatut. Elame tüdimata … igavesti! Kiitus Talle!
In English