Kunagi palju aastaid tagasi, kui ma oma esimese lapsega kodus olin, armastasin ma väga raadiot kuulata. Raadio mängis minu koduste toimetuste taustaks peaaegu kogu päeva. Kella poole kümne paiku hommikul tuli raadiost lastesaade, kus vahel ka väikestele lastele endile sõna anti ning neil oma tegemistest rääkida lasti. Üks sellises saates kõlanud intervjuu pahandas kord kedagi vanemat prouat. Laps oli raadios öelnud, et kõigist päevadest kõige vähem meeldib talle laupäev, sest siis peab tube koristama. Vanema, tööka, raskeid aegu näinud põlvkonna esindajat šokeeris selline väljaütlemine. Kuidas ei meeldi koristada?! Ta tõi eeskujuks oma põlvkonna noored, kellega koos nad laupäeviti alati lisaks oma kambrite kraamimisele ka kogu külavahetee luuaga puhtaks pühkisid, ise rõõmuga laulu lüües.
Mind ennast häiris hoopis ühe teise lapse jutt ühes teises raadiosaates. Väikese tüdruku käest küsiti, mismoodi ta ema aitab ja milliseid töid kodus teeb. Tüdruk seletas siis, et ta keedab suppi. “No kuidas sa seda suppi keedad?” küsis reporter. Laps seletas supikeetmisest pikalt ja laialt, kuid oli ilmselge, et õigupoolest ei jaga ta sellest ööd ega mütsi. Parimal juhul oli ta supikeetmist ehk kõrvalt näinud, aga kindlasti mitte ise teinud ja tema vanust arvestades olekski see olnud ebatõenäoline. „Mis põhjusel raadiost niisugust juttu lastakse?“ mõtlesin ma pahaselt. Järele mõeldes leidsin kolm vastust:
1) Raadiointervjuu jaoks on vaja leida laps, kes ei karda mikrofoni ja on nõus rääkima. Tegemist võib olla raadiotöötajatele ammu tuttava lapsega, kes on olukorraga harjunud. Määravaks saab pigem lapse julgus rääkida ja tema oskus ladusalt sõnu ritta seada kui see, mida ta räägib.
2) Väikese lapse ladus jutt supikeetmisest ja ema aitamisest on positiivne ning lastesaade peabki olema positiivne. See peab innustama ka teisi lapsi rõõmuga koduseid töid tegema ja ema aitama. Kas jutt on tõde või vale, ei ole sellisel juhul oluline.
3) Üks tõeliselt hea lastesaade on selline, mida heal meelel jälgivad ka täiskasvanud. Sellele sihtgrupile aga pakub just lõbu see, kui lapsed midagi valesti räägivad. Mida selgema ja kõlavama häälega ning mida hullem jaburus lapse suust kõlab, seda parem on.
Tunnistagem, et meile meeldib ilus vale ja me eelistame seda inetule tõele. Seda kalduvust kasutavad ära poliitikud, reklaamitootjad ja muud tegelased, kellele on oluline mõjutada meie otsuseid ja käitumist. Eelpool mainitud tegelaste esitatud valet heauskselt kuulama jäädes ei juhtugi vast midagi muud hullu, kui et me raiskame natuke mõttetult oma raha või satume hääletama millegi-kellegi poolt, mille-kelle poolt me muidu poleks hääletanud, või lepime olukorraga, millega muidu poleks leppinud. Hullemad tagajärjed on, kui näitame välja oma soovi kuulda ilusat valet laste ja noorte suust. Sain just värskelt kuulda ühe krooniliseks valetajaks kujunenud inimese lapsepõlvemälestust: „Kui ma tõtt rääkisin, siis sain alati peksa, kui valetasin, oli kõik korras.“ Näidates mingil moel välja, et noore inimese räägitav tõde meile ei meeldi, võime tekitada olukorra, kus meile ei räägitagi enam midagi ning kujuneb välja vastastikune mittemõistmine ja võõrandumine. Halvemal juhul kasvatamegi silmakirjatseja või valetaja. Ontlikele täiskasvanutele meeldib, kui kõik on „hästi“ ning lapsed ja noored käituvad „nagu peab“. Lastelt oodatakse, et nad läheksid igal hommikul nurisemata kooli, õpiksid huviga, ei vaidleks õpetajatele vastu ja tormaksid nädala viimase koolipäeva lõpul innustunult koju tube koristama.
Ma ei tea, kuidas tänapäeval on, aga minu koolikaaslastelt nõuti küll, et nad nädalalõppudel kodus koristaksid. Mäletan üht sõbrannat laupäeval koolist koju minnes ohkamas, et „nüüd peab kodus koristama hakkama“. Minul ei olnud oma kodus otsest kohustust koristustöödes osaleda, kuid laupäevast kujunes siiski ebameeldiv „päev, millal peab tube koristama“. Kõik ümberringi ju koristasid, kogu külarahvas, see oli omamoodi ühiselu reegel. Ei olnud siis sobilik kellelegi külla minna ega midagi muud ette võtta. Eriti midagi sellist, mis oleks võinud toas uuesti vähestki mustust või segadust tekitada. Hetkel, mil ma koolist koju jõudsin, pesi keegi enamasti esiku või köögi põrandat. Tuli hiilida sealt kuidagi läbi, et jälgi ei tekitaks, söömisest ei saanud juttugi olla. Minult oodati abi põrandariiete kloppimisel. Ja hiljem, täiskasvanuna, tuli loomulikult ka endal koristada.
Liitunud kogudusega, kus laupäeva piibelliku hingamispäevana pühitsetakse, langes see ebameeldiv „suure koristuspäeva“ aura laupäeva pealt ära. Sain aru, kuivõrd õigus oli tüdrukul, kelle jaoks laupäevane koristamine ebameeldiv tundus ja kuivõrd õigus oli mul endal seda sama tunda – koristamine lihtsalt ei olegi laupäevane tegevus, see peabki sel päeval ebameeldiv tunduma. Asjad tundusid olevat oma õigetele kohtadele asetunud. Peagi aga taipasin, et „suur koristuspäev“ ei ole tegelikult kuhugi kadunud, vaid on lihtsalt reede peale ümber kolinud. Ja veel palju hullemal kujul, sest reede on ju tööpäev. Tuleb olla päev läbi tööl ning siis kodus veel koristada ja järgmiseks päevaks süüa teha. Kujunes välja seisund, mida hakkasin nimetama „hingamispäeva stressiks“. Täpsemalt väljendudes on tegemist muidugi hingamispäevaks valmistumise stressiga. Sain aru, et adventisti ei tasu reedesel päeval külastada ega temalt mingit teenet paluda, sest ta on siis paaniliselt tegevuses oma koduste toimetustega. Ta tormab tegutsedes ringi, ärritub iga segaja peale ning tunneb hirmu, et ei jõua oma töödega päikeseloojanguks valmis. Hakkasin inimeste suust kuulma umbes selliseid lauseid nagu „kui ma olen reedel kogu maja ära koristanud, siis olen nii väsinud, et ei suuda alati järgmisel päeval kirikusse minna“ ning „kui ma olen reedel kõik ära koristanud, siis ma pesen ennast puhtaks ning pärast seda ei ole enam tahtmist kodust välja tulla, et õhtusesse palvetundi minna“.
Ühel hetkel otsustasin, et aitab – mina seda mängu enam kaasa ei mängi. Ma ei saa „pidada hingamispäeva rõõmuks“ (Js 58:13), kui vahetult enne selle saabumist tuleb nii palju pingeid taluda. Piiblis esineb tõepoolest mõiste „valmistuspäev“ (Mk 15:42), kuid kusagil ei ole öeldud, et sel päeval midagi muud teha ei tohi kui paaniliselt hingamispäevaks valmistuda. Pealegi, see Jeesus, keda ma Piibli kaudu tundma olen õppinud, ei näi sugugi nõudvat, et Tema küllatuleku puhul oleks elamine täiuslikult puhtaks klanitud ning laud toidu all lookas. Ta soovib hoopis seda, et Tema jalgade ees istutaks ja kuulataks, mis Tal öelda on.
Olles jõudnud endas selgusele, et ma ei taha enam mitte kunagi mitte ühtegi päeva nädalas nimetada „suureks koristuspäevaks“, kuid korras ja puhas elamine on minu jaoks igal juhul oluline, otsustasin hakata koristama ajakirjanduses ilmunud nõuannete kohaselt „iga päev natuke“. Kui lugejate hulgas on neid, kellele samuti „suured koristuspäevad“ ei meeldi, siis tehke nõndasamuti. Ja kui teie teismeline ütleb, et talle ei meeldi koristada, kirikus käia, hommikul üles ärgata, ennast pesta, aedvilju süüa või mida iganes muud teie arvates olulist teha, siis võtke asja rahulikult ja uurige, mida peaks teisiti korraldama, et talle need asjad meeldiksid. Hea tahtmise juures on see enamasti teostatav.
In English