Eelmise aasta hommikvalveraamatus „Rõõmusõnum Patmoselt“ on kirjas järgmine lugu:
„2003 aasta 22. detsembri öösel murti sisse Ruimar DePaiva, Palau saare pastori majja. Sissemurdja eesmärk oli varastada, aga kuna pererahvas ärkas üles, ründas mees neid, kuni kõik peale 10-aastase Melissa olid surnud. Pärast seda, kui mees oli 20 tundi Melissat kuritarvitanud, lasi ta tüdruku vabaks ja tüdruk rääkis selle loo politseile. Võimud said mehe varsti kätte ja panid ta vanglasse. Tema teod jahmatasid kogu rahvast ja valitsuse korraldusel lasti kõikjal lipud poolde vardasse. Perekonnale korraldati riiklikud matused paigas, kus kuritegu toime pandi, matustest võttis osa saare kõrge võimuesindaja. Matusetalituse ajal võttis Ruimar DePaiva ema ette ütlemata mikrofoni. Ta oli juba vanglas selle mõrtsuka, Justin Hirosi juures käinud. Naine palvetas mehega, kes oli tapnud tema poja, minia ja pojapoja, kinnitades mehele, et on talle andestanud. Saanud teada, et Justini ema on teenistusel, palus ta mikrofoni kaudu proua Hirosi enda juurde tulla. Kui ta oli naist kallistanud nagu kauaaegset sõpra, teatas ta rahvale, et „mõlemad emad leinavad oma kadunud poega“. Seejärel palus naine, et kogukond loobuks Justini ema või perekonna igasugusest süüdistamisest, mida kogukond ehk oli teinud. Ta ütles, et vanemad kasvatavad oma lapsi ja püüavad neile õpetada, mis on õige, mis vale, aga lõpuks langetavad nad ise oma otsuse. Matuselised said veel ühe teise jahmatava teate osaliseks, kui kõrge ametnik ütles, et Justini perekond oli oma kasina elu kõrvalt ära müünud palju asju ja nad soovisid nüüd anda 10 000 dollarit Melissa kolledžifondi. Aga suurim hetk oli alles ees. Kui Melissalt küsiti, kus ta tahaks elada, vastas ta: „Ma tahaksin jääda siia, Palausse.“ Vanaema selgitas, et see ei ole võimalik. „Olgu,“ vastas tüdruk. „Aga ma tulen ühel päeval tagasi. Ma tulen tagasi misjonärina.““1
Sellised lood, nii harva kui neid küll kuuleb, teevad mu alati vihaseks. Nii ka seekord. Kõigepealt – kuidas Jumal üldse lubab midagi niisugust juhtuda?! Seejärel – kas Ta eeldab, et minagi peaksin nii tugev olema ja kas ma pole õige kristlane, kui ei ole? Ma mõtlen, et Jumal on ülekohtune. Aga kuna ma tean, et Jumal ei ole tegelikult ülekohtune, siis tunnen end süüdi, et niimoodi mõtlen ja oma vihaga toime ei tule. Selleks, et end kuidagi lohutada, luban endal kahelda, kas kogu lugu on ikka päris tõsi.
Kõige rohkem šokeerib ja ärritab antud loos väikese Melissaga juhtunu. Täiskasvanud on tõesti ehk kogu elu oma usku kasvatanud ning tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud. Kuidas saab väike tüdruk olla nii tugev? Kas tema vaimset tervist on ikka kontrollitud? Ma olen lugenud ja näinud, kuidas inimestele jäävad eluaegsed foobiad, käitumishäired ja füüsilised vaevused palju väiksemate õnnetuste läbielamisest. Näiteks olen kuulnud naisest, kes paaniliselt kartis sulgi. Ta nägi nimelt lapsepõlves pealt, kuidas kanal pea maha võeti ning peata kana sulgede pudenedes mööda õue ringi jooksis. Raamatust „Minu Horvaatia“ lugesin inimeste kohta, kelle kodud olid 1991. aastal kodusõja käigus hävitatud. Nad olid leidnud endile uued eluasemed, kuid ka 15 aastat hiljem ei suutnud nad enam oma endisesse kodulinna või kodukülla korrakski naasta. See oleks olnud liiga valus.2 Võib-olla peab mööda minema rohkem aega, et nad seda suudaksid, aga võib-olla ei suuda kunagi.
Niisugustest inimestest saan ma paremini aru. Nad on nagu mina, tavalised inimesed, kelle hinge tekivad haavad, kui neile haiget tehakse. Mida tugevam valu, seda sügavamad ja raskemini paranevad haavad. Me suudame ka küll lõpuks andestada, kuid see on pikk ja vaevaline protsess, mis võtab aega ning võib sisaldada koguni mingi meditsiinilise diagnoosi saamist. Kui meie, tavalised inimesed, loeme piiblilugusid, siis me võime tunnistada midagi taolist nagu „mina küll ei suudaks oma last laeka sees vette panna“ (2Ms 2:1–10) või „mina küll ei suudaks oma poega ohvriks tuua“ (1Ms 22:1–19) või „mina küll ei suudaks oma last ära anda“ (1Sm 1:1–28). Me loodame vaikselt, et meilt kunagi midagi niisugust ei nõuta.
Pärast ülaltoodud hommikvalveteksti lugemist soovisin tekkinud ängist vabaneda ning pöördusin abi saamiseks Jumala poole. Vastusena meenus mulle taas üks piiblilugu – see, kus kolm meest visati tulisesse ahju, kuid nad käisid seal vabalt ringi ja neil ei olnud mitte midagi viga (Tn 3:1–30). Tõepoolest. Ma ei ole kuulnud kedagi ütlemas ega ole ka ise tulnud selle peale, et öelda: „Oi-oi, mina oleksin seal küll ära põlenud.“ See kostuks isegi koomiliselt. Loomulikult põleksime me kõik tulises ahjus ära, kui Jumal imeliselt ei hoiaks. Asi pole ju üldse inimeste erilisuses ega tulekindluses, vaid Jumala väes. Selles ongi kogu saladus. Inimesed, kellele niisugune hoidmine osaks võib saada, on muu maailmaga võrreldes erilised vaid seetõttu, et nad elavad iga päev palvemeeles koos Jumalaga ning on valmis alati Tema tahet täitma. See on, mida tuleb rõhutada. Loo jutustaja, tsiteerija või kirjapanija ei tohiks lisada sellele omalt poolt mingit moraali („Näed, kui tubli tüdruk! Ole sina ka nii tubli!“) ega ülistada inimesi, vaid ta peaks tõstma esile kõikvõimsat Jumalat. Minus tekitab kõhedust mõte, et selliste lugude liigsel ja valel eksponeerimisel võib keegi hakata vägivalla kannatamist kristlase jaoks ülearu normaalseks pidama. Jumal ei lase ju kannatada niisama, vaid selleks, et rohkem inimesi näeks ja kogeks Teda ja saaks päästetud.
Miskipärast olen ma ikka uskunud kindlamini seda, et Jumal saab hoida ihu, kui seda, et Jumal saab hoida hinge. Ometi sisaldab Piibel peamiselt just lubadusi hoida hinge (näiteks Psalm 121:7; Mt 10:28). Hing on väga õrn ja saab mingil määral viga iga kord, kui ihu saab viga. Jumal saab seda aga hoida nii, et kui ihu saab küll viga, siis hing jääb terveks. See on ime. See on sama suur ime, kui väljuda tulisest ahjust nii, et isegi kõrbelõhna ei ole juures. Kui Jumal saab teha üht, siis saab Ta teha ka teist. Miks peaks olema raske seda uskuda?
1 Paulien, J. „Rõõmusõnum Patmoselt“ lk 318
2 Suu-Peica, S. „Minu Horvaatia“
In English