Elamine = Kristus

Elus on hetki, mil me kõik vajame enda kõrvale kedagi: sõpra, lohutavat õlga, kaaslast. Vahel on meie ümber palju inimesi, kuid millegipärast tunneme, et oleme üksinda. Oleme me siis üksinda? Ei. Jumal on alati koos meiega. „Jumal mu kõrval...” – see kõlab nii imeliselt. See kõlab nii rahustavalt. Tema on alati meie kõrval.

Roomlastele 8:35 esitab meile küsimuse: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk?”

Roomlastele 8:38 annab julgustava vastuse: „Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!”

„Ajastute igatsusest” võime samuti lugeda: „Olukorrad võivad lahutada meid kõikidest maistest sõpradest, kuid ükski olukord ega vahemaa ei saa meid lahutada taevasest Lohutajast. Ükskõik, kus me oleme või kuhu läheme, Tema on alati meie paremal käel meid aitamas, toetamas ja julgustamas.” (E. G. White, „Ajastute igatsus” lk 456)

Kas võib leiduda kedagi või midagi, mis võib meid lahutada meie Jumalast ja Tema armastusest, Tema hoolitsusest? Ei. Vaid meie ise võime valida lahutada ennast oma Loojast. Ärge tehke seda! Jumala käsi on alati meie poole välja sirutatud. Tema ootab ja loodab, et me selle vastu võtaksime. Tema soovib olla meile armastavaks Isaks.

Kui hea teada, et mitte miski ei või meid lahutada meie Taevasest Isast. Tema armastab meid. Me võime olla rahulikud. Meie hing võib puhata. Ütelge, nagu ütles Paulus kirjas filiplastele (1:21): „Sest minule on elamine Kristus...” Meie Jumal on armastus. Ta armastab Sind! Tema armastab meid kõiki võrdselt ja tingimusteta. Me ei ole kunagi üksi.

Helle Ploompuu