Õnne otsinguil

Maailmakuulus portugali kirjanik Paolo Coelho jutustab oma raamatus „Alkeemik” loo karjapoisist, kes otsustab minna laia ilma õnne otsima. Üsna tavapärane algus igale teiselegi muinasjutule. Kuid see jutt on eriline. Poiss rändabki mööda ilma pikka aega, kohates mitmeid huvitavaid inimesi, tegeledes põnevate asjadega. Tal õnnestub isegi tutvuda kena neiuga ja tulevikuplaane teha. Lõppeks naaseb poiss kodukohta. Oma imestuseks mõistab ta, et kõik selle, mida ta laia ilma kord otsima oli läinud, leidis ta oma koduõuelt. Õnn oli olnud seal, kus temagi, kuid tal ei olnud silmi seda näha.

Õnnele mõeldes sõitsin ühel veebruarikuisel hommikul külmas ja kõledas trollibussis Tallinna kesklinna poole tööle. Hommikupäike säras taevas. Tundsin endalegi imestuseks end maailma kõige õnnelikuma inimesena. Õnn on olla juurdunud Jumalasse.

Minu silme ette tekkis pilt õnnest kui puust. Puu, mille juured on tunginud sügavale maapinda. Pinnase nimeks on Jumal. Sellest saab jõudu puu, mis sümboliseerib elu. Kui elu on juurdunud Jumalasse, siis ümbritseb puu tüve ja oksi õnnekoor. Jumala armust tekivad puule aastate jooksul pungad ja lehed. Lehtedel on õrnalt näha erinevaid nimetusi: haridus, töö, perekond, hobid, suhted, sõbrad, tervis jne. Lisaks on sellel puul, nagu ühel korralikul puul ikka, ka kopsakad ja värsked viljad. Need on Vaimu viljad: armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus.

Nii lihtne see õnn tegelikult ongi. Minagi olen proovinud õnne siit ja sealt leida. Varem või hiljem olen ikka pika ninaga jäänud ja sellesama lihtsa valemi juurde lõppeks tagasi pöördunud. Usun, et Jumal lubab katsetada mülgast ja sood, kraave ja tühermaad, kuid näitab kätte ka õnne selge teeraja neile, kes seda kogu südamest otsivad. See teerada lookleb läbi äärmiselt mitmekesise maastiku. Tollel rajal on huvitav rännata maailma parima giidi – Jeesusega.

Janne Kütimaa