Sallimatus on üks kohutavamaid patte koguduses. Kui mina oleksin Saatan, siis ei valmistaks mulle mingit raskust erinevaid koguduseliikmeid üksteise kallale ässitada. Ma paneksin mõned põlgusega üle oma „õiglaste ninade” alla vaatama nende peale, keda nad nende süümepiinade pärast nõrgaks peavad, ning süümepiinade käes vaevlejad mõistaksid jälle hukka neid, kes ei ela nii nagu nemad, ja vaataksid üle oma „teistest pühamate ninade” alla kogu ülejäänud kogudusele. Ja ma paneksin mõlemad pooled ütlema, et Jumal ei saa kogudust õnnistada, kuni „teised” ennast vormi viivad ning hakkavad õigesti uskuma ja/või elama.
Nagu näeme, on kurat kiriku ajaloo jooksul üsna tegus olnud. Kahjuks pole ta mitte ainult tegus olnud, vaid ka edukas. Saatan on liiga sageli saavutanud võidu ja viinud koguduse peamiselt asjalt kõrvalistele. Paulus on selliste suhtumiste pärast sügavalt mures ja lahkab seda probleemi põhjalikult Roomlastele 14. ja 15. peatükis. Tänane salm räägib kohtumõistmisest ja/või hukkamõistust nende üle koguduses, kes söövad meist erinevalt. Pange tähele, et siin on tegemist väga selgepiirilise kontekstiga. Roomlastele 14:2 ütleb: „Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõrk, sööb taimetoitu.” Ei, Paulus ei räägi seitsmenda päeva adventistidest ega neist, kes on taimetoitlased tervislikel põhjustel. Tegelikult ei räägi ta siin üldsegi toitumisest. Küsimus on hoopiski suhtumises. Toitumisküsimus vaid illustreerib seda mõtet.
Selles näites ei mõista ta hukka taimetoitlust, vaid pigem neid, kes on lihasöömise valedel põhjustel lõpetanud – sellepärast, et nende usk oli nõrk. Me ei tea täpselt, mis toitumisalased küsimused Roomas toona aktuaalsed olid. Aga me teame, et Korintoses tekkis koguduses lahkheli nende vahel, kes sõid ebajumalatele ohverdatud ohvriliha, ja nende vahel, kes ei söönud. Selles olukorras mõned, keda me võime usus nõrgaks pidada, loobusid liha söömisest, kuna nad ei teadnud, kas seda polnud enne ebajumalatele ohverdatud. Paulus vastas neile, et sel pole tegelikult mingit tähtsust, kuna kindlalt Kristusesse juurdunud kristlane teadis, et ebajumalad pole ju midagi. Roomas ei olnud probleem küll täpselt samasugune, kuid see võis olla sarnane. Pauluse peamine mõte Roomlastele 14:3-s on, et sallimatus, hukkamõistmine ja üleolek peavad kogudusest kaduma.
In English