PEALEGI RISTISURMANI

Tänane tekst on sama mis eilnegi, kuid me ei ole seda veel lõpuni uurinud.

Kristuse päevil kasutasid roomlased ristilöömist kurjategijate hirmutusvahendina. Seadust rikkunud löödi risti kõige enam käidavamasse kohta, kus paljud inimesed võisid seda näha. Ristilöödute keha ümber ei olnud armulikult mässitud ühtegi riidetükki, erinevalt neist piltidest, mida kunstnikud on maalinud.

Tõendid näitavad, et mõnikord löödi ohvrid ristile küljega. Nende kandade juurest, täpselt Achilleuse kõõluse tagant, torgati läbi tohutu raudnael, mis löödi nii kõvasti ristipuu külge kinni, et arheoloogid on avastanud juhtumeid, kus inimene on maetud koos suure puutükiga jalgade küljes, mis ohvri ristilt mahakiskumise käigus lahti tuli.

Kui sõdurid olid ohvri jalad korralikult ristipuu külge kinnitanud, väänati ta keha ümber ristipuu, kuni jõuti käteni, mis läbi randmete samuti kõvasti puu külge naelutati. Kui sa püüaksid ise sellises väänatud asendis natuke aega püsida, siis tunneksid, kuidas sinus vallandub okserefleks. Ja nagu sellest oleks veel vähe – leidus sõdurite hulgas sadiste, kes torkasid veel ühe terava ora läbi ohvri intiimsete kehaosade.

Seejärel asetati rist varem valmis kaevatud auku, et ümberringi tunglev rahvamass saaks seda vahtida. Kas sa suudad ette kujutada Jeesust seal rippumas? Jeesust, kes oli loonud ka Teda risti löönud inimesed?

Kuid selle kõige juures on midagi veel raskemat. Meile on öeldud, et Jeesuse ahastus, mis Teda kogu maailma patu pärast rõhus, oli nii suur, et Ta tundis vaevu füüsilist valu. Eraldatus oma Isast oli midagi enamat kui Ta suutis taluda ning see murdis Ta südame.

Kui vaatame Kristuse ristile ja tunnetame vaid aimamisi, millist hinda tuli maksta meie lunastuse eest, siis “hakkame mõnevõrra mõistma Kristuse õigust ning hüüatame: ‘Mis on patt, et selle võimu alla sattunud inimese lepitamiseks oli vaja sellist ohvrit?’... Lunastusplaani tundmine juhib meid risti jalamile kahetsema patte, mis on põhjustanud kannatusi Jumala kallile Pojale.” – Tee Kristuse juurde, lk. 27.