Sõnakuulmatuse tõttu läks kõik kaotsi

Kui Eeva „nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi“. See oli meeldiva maitsega ning süües tundus Eevale, et ta tunneb elustavat väge. Ta kujutas ette, et siseneb eksistentsi kõrgemasse seisundisse. Olles ise üle astunud, sai Eevast oma abikaasa jaoks kiusaja „ja tema sõi“. (1. Moosese 3.6)

„Teie silmad lähevad lahti,“ oli vaenlane öelnud, „ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ (1. Moosese 3:5) Nende silmad avanesid tõepoolest, aga kui kurb oli see avanemine! Kõik, mida üleastujad said, oli kurjuse, patu needuse tundmine. Puuviljas iseenesest ei olnud midagi mürgist ning patt ei seisnenud üksnes isule järeleandmises. Usaldamatus Jumala headuse suhtes, Tema sõna mitteuskumine ja Tema autoriteedi mittetunnustamine oli see, mis tegi meie esivanematest üleastujad ning tõi maailma kurjuse tundmise. See avas ukse igasugusele valele ja eksitusele.

Inimesed kaotasid kõik, sest nad olid otsustanud kuulata pigem petist kui Teda, kes on Tõde, kel ainsana on arusaamine. Kurja heaga segamini ajades sattus nende mõistus segadusse ning vaimsed ja vaimulikud võimed nüristusid. Nad ei suutnud enam hinnata seda head, mida Jumal oli nii heldelt jaganud.

Aadam ja Eeva olid valinud kurja tundmise ja kui nad tahtsid kaotatud positsiooni kunagi tagasi saada, pidid nad tegema seda ebasoodsates tingi­mustest, mille nad olid iseendale toonud. Enam ei pidanud nad elama Eedenis, sest selle täius ei oleks saanud anda neile õppetunde, mida nad pidid nüüd tingimata õppima. Sõnul väljendamatu kurbusega jätsid nad hüvasti oma kauni keskkonnaga ja läksid elama maa peale, millel lasus patu needus. ...

Kuigi maa oli needuse tõttu närbunud, pidi loodus siiski olema inimkonna õpperaamat. See ei saanud nüüd esitada ainult headust, sest kurjus oli kõikjal ning rikkus maa, mere ja õhu oma rüvetava puudutusega. Seal, kus kunagi oli kirjutatud üksnes Jumala iseloom, hea tundmine, oli nüüd ka Saatana iseloom, kurja tundmine. Loodusest, mis nüüd ilmutas nii hea kui ka kurja tundmist, pidi inimkond saama pidevalt hoiatust patu tagajärgede kohta. − „Education“, lk 25, 26.