Kaalumise aeg

Olen näinud inglit seismas kaalud käes, kaalumas Jumala rahva, eriti noorte, mõtteid ja harrastusi. Ühes kaalukausis olid need mõtted ja harrastused, millised suundusid taeva poole, ja teises need, mis suundusid maale. Viimasesse kaalukaussi heideti romaanide lugemine, riietele ja välimusele mõtlemine, edevus, uhkus jne! Kui tõsine nägemus see oli! Jumala inglid, kaalud käes, kaalumas end Tema lasteks tunnistajate mõtteid – nende mõtteid, kes ütlevad end olevat surnud maailmale ja elavat Jumalale. Maiseid, tühiseid ja ülbeid mõtteid täis kaalukauss vajus kiiresti alla. /.../ See kaalukauss, milles olid taevasse suunatud mõtted ja harrastused, kerkis nii kiiresti üles sedamööda, kuidas teine vajus, ja oi kui kerge see oli! Võin jutustada sellest, kuidas ma seda nägin, aga ei või kuidagi kirjeldada seda tõsist ja elavat mõju, mis sellega kaasnes, kui inglid kaalusid Jumala rahva mõtteid ja harrastusi. Ingel küsis: “Kas sellised võivad pääseda taevasse?” Ei, ei! Mitte kunagi. Ütle neile, et nende praegune lootus on asjatu ja nad hukkuvad, kui nad ei pöördu. /.../

Ma nägin, et paljud mõõdavad teisi oma mõõdupuuga ja võrdlevad oma elu teiste eluga. Nii ei tuleks teha. Meile pole eeskujuks antud kedagi teist peale Kristuse. Tema on ainus tõeline eeskuju. Peaksime kõik pürgima olla Tema sarnased.

Nägin, et mõned teavad vaevalt, mis on enesesalgamine, ohverdamine või tõe pärast kannatamine. Keegi ei pääse taevasse ilma ohvrita. Ennastsalgavat vaimu ja ohvrimeelsust tuleks kalliks pidada. Mõned ei ole endid ohverdanud /.../ Jumala altaril. Nad ei valitse äkilisust ja tujukust, vaid rahuldavad oma isekaid soove Jumala ülesandest hoolimata. Igavese elu saavad need, kes on valmis selle heaks ükskõik mida tegema või ohverdama, selle eest ka kannatama, lüües risti oma mina ja tuues ohvriks oma ebajumala. Ülevoolav ja igapäevane au varjutab siis kõik muu ning tumestab maised naudingud. 1 Ta 18-20