Lõukoer

Kuum suvepäev on seljataga ja ma olen ennast mõnusalt voodisse seadmas. Enne veel, kui pea padjale panen, heidan pilgu läbi suure magamistoaakna ja tunnen rõõmu möödunud päevast. Taevas on täitunud loojuva päikese imeilusate värvidega. Kõrgetel puulatvadel laulab veel mõni üksik lind ja teatab peagi saabuvast ööst. Järsku märkan hirmuäratavat lõukoera otse minu akna all hulkumas. Kogu rahu, mis mind hetk tagasi valdas, on kadunud, selle asemel tunnen nüüd suurt hirmu. Püüan jääda lõvile märkamatuks ja hästi aeglaselt teki alla varjule minna, kuid äkitselt keerab ta oma pea minu poole ja vaatab mind pingsalt. Lõvi silmist paistab terav verejanuline pilk. Mõistan, et ta pole siin juhuslikult, vaid otsib mind. Ma olen täiesti tardunud, suudan ainult silmi pilgutada. Järgmisel hetkel on lõukoer otse minu akna taga, meid lahutab vaid õhuke klaas. Endiselt vaatab ta mulle otse silma. Tema silmis paistab kõige jubedam kurjus, mida ma üldse kunagi näinud olen. Süda puperdab sees. Ma tean, et kohe ta ründab ja rebib mu tükkideks. Juba ta võtabki hoogu ja paljastab oma teravad hambad. See kõik on nii õudne! Ma tahaks karjuda APPI!, aga kas oleks keegi, kes suudab mind lõvi lõugade vahelt päästa? Hirmust surun ma silmad kinni ja järgmine hetk tunnen teravaid klaasikilde oma kehal. Ärkan suure ehmatusega. Oh, see oli lihtsalt uni…

Ma ei suutnud kohe edasi magada ja jäin unenäo üle mõtisklema. Ei läinud kaua aega mööda, kui mulle meenus piiblisalm, mida olin just eelmisel päeval põhjalikumalt uurinud: „Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi [vanemas tõlkes lõukoer], otsides, keda neelata.“ (1Pt 5:8)

Teadsin väga hästi, et ma ei olnud viimastel päevadel teinud seda, milleks salmi esimene pool kutsub: valvanud ehk palvetanud. Minust oli saanud lõukoerale ehk Saatanale kerge saak. Meid lahutas vaid õrn klaas. Langesin palves armastava Isa käte vahele, palusin südamest andestust ja kaitset. Tundsin kohe, et nüüd seisab minu ja kurja vahel Jeesus Kristus. Tema, kes on selle muistse lõukoera oma verega igaveseks ära võitnud. Ma võin julgelt karjuda APPI!, sest on keegi, kes suudab mind lõvi lõugade vahelt päästa! Olen kindel, et niikaua, kui olen valvel ja hoian sidet Jumalaga, ei tunne ma hirmu mitte ühegi lõukoera ees.

Hea lugeja, kui hästi oled sina valvanud? Kas lõukoer on sinugi akna taga luuramas, märkad teda teisel pool aeda hulkumas või näed sa oma silme ees ainult Jeesust?

Isa, täname Sind, et oled meie kaitse ja kindel varjupaik. Anna meile tarkust ja jõudu alati valvel olla ja Sinu ligi hoida. Kaitse meid kurja eest ja tuleta meile meelde, et Jeesus Kristus on meie kaitse ning päästja. Olgu meie süda alati pööratud Sinu poole ja täidetud Sinu rahuga.

Mariel Allak