Varblased

„Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.“ Matteuse 10:29

Üks kristlasest naine küsis minult kord: „Kui Jumal ei tahtnud, et me loomi sööksime, miks Ta nad siis üldse lõi?“

See tekitas segadust ja mul polnud aimugi, kuidas vastata. Kuidas alustada, kui kellelgi on nii šokeerivalt võõrapärane vaade asjadele? Mõiste „loomade õigused“ on tänapäeval üsna vastuoluline. Mõned inimesed süüdistavad teisi, et nood peavad loomi inimestest kõrgemaks, teised jällegi süüdistavad esimesi, nagu peaksid nood loomi lihtsalt asjadeks, mida kasutada inimeste suva järgi. Kas võiksime seda arvesse võttes ohutult, kusagil kuldsel keskteel, öelda, et Jumal tegi loomad nende enda pärast ja ka neil on õigus elada?

Ilmselgelt andis Ta meile ülesande nende eest hoolitseda. Jeesus väljendas selgelt, et Jumal hoolib igast linnupojast, kes pesast välja kukub. See on minu enda spekulatsioon, aga mulle meeldib mõelda, et kui Jeesus poisina leidis linnupoegadega pesa, püüdis Ta seda päästa − kui võimalik, anda pojad emale tagasi või kui mitte, siis neid ise toita.

Psalmis 145:15 (ja paljudes teistes kirjakohtades) on öeldud, et Jumal annab loomadele nende toidu. See tähendab, Ta paneb need elama sellisesse elupaika, mis täidab nende vajadused. Küsimus on, mida teeme meie nende elupaikadega.

Kas me arvame, et need on sellised, nagu emake loodus või evolutsioon kavandas ja me peaksime need täiesti rahule jätma?

Kas me käime neist buldooseriga üle ja muudame iseenda elupaigaks (nagu näiteks kenad tervisepoodidega kaubanduskeskused, tehased ja elamuarendused)?

Kas me püüame võimalikult palju tundma õppida vähemalt oma maailmanurka ja selle elupaiku ning üritame leida võimalusi, kuidas nii loomade kui ka inimeste vajadused saaksid täidetud? See on raske! Aga just seda Jumal ilmselt soovis, kui meid siia vastutama pani.

Adventistid on alati uskunud, et Jumal lõi füüsilise reaalsuse. Me ei ole kunagi arvanud, et füüsiline on paha ja kehatu vaimsus hea. Kui võtame tõsiselt Jumala selgeid põhiväärtusi, kuidas peaksime siis maa peal elama?

Looja ja Ülevaataja, andesta mulle minu osa keskkonnakatastroofides, mis lõhuvad maailma minu ümber! Aita mul leida võimalusi, kuidas saaksin aidata ja haavu laiemaks rebimise asemel parandada! Ma tean, et Maa jääb vanaks ja Sina oled juba teel − ma ei jõua seda kuidagi ära oodata −, aga aita mul palun vahepeal elada tasaselt Sinu maailmas!