JEESUS, MEIE ASEMIK

Kord, kui töötasin pastorina Oregonis, kulus mul ühele vestlusele rohkem aega kui olin planeerinud, mistõttu olin hilinemas eelnevalt kokkulepitud matusetalitusele. Istunud autosse, kihutasin kõrvalteid pidi nii, et kruus lendas ja tolmupilved auto taga üles kerkisid. Püüdsin õigeks ajaks matusepaika jõuda. Kui minu auto taha tõusis ka teine tolmupilv, sain aru, et see kuulus seadusesilmale, kes püüdis mind kätte saada. Kui politseiohvitser mu viimaks peatas, oli ta väga vihane. Ta kurjustas: „Kes sa üldse niisugune oled? Olin kindel, et jälitan ärandatud autot!“

Selgitasin talle, kes ma olen ja kuhu olin teel. Seepeale ohvitser rahunes ja vastas: “Ma isegi ei tea, mida Teiega teha. Kui ma teen Teile protokolli, siis ilmub selle kohta märge homses ajalehes ja kõik Teie koguduseliikmed saavad sellest teada. Pealegi ei ole trahviprotokoll hetkel vist lahendus.”

Ma vastasin talle, et ilmselt ei oleks jah. Pärast seda, kui ohvitser oli mõnda aega jalalt jalale tammunud, ütles ta: “Ma lasen teil minna. Minge nüüd! Edasi püüdke ise hakkama saada.”

Pärast seda, kui olin uuesti teele asunud, tundsin, et juhtunu oli minu jaoks kõige tugevamaks motiiviks, mis sundis mind seadust täitma. Kuid põhjus, miks ma nii tundsin, peitus kõigis neis varasemates kordades, mil mulle ei saanud osaks sellist lahket kohtlemist. Varasemate kogemuste põhjal ma teadsin, mida õiglus tähendas ja just seetõttu omas ohvitseri poolt osutatud armulikkus minu jaoks suurt tähendust.

Antud illustratsioon on küll pisut nõrk, sest kui räägime lunastusest, ei oleks ohvitser pidanud piirduma üksnes minu minnalaskmisega. Jumal ei tee nii. Jumal ei suuda andestada pattu. Ta andestab patustele. Põhjus, miks me seda nii kindlalt teame, peitub Jeesuse surmas. Ehk siis – kui tahaksime minu juhtumi kohandada lunastusele, oleks ohvitser pidanud oma rahakotist raha võtma ning ulatama selle mulle, et saaksin minule määratud trahvi ära maksta. Või siis oleks ta minu asemel kohtusse läinud. Täpselt seda tegi Jeesus meie heaks – Ta kandis karistust meie eest.

Just seetõttu, et Jumal on armastuse Jumal, on Ta ka õigluse Jumal. Kuid oma armastuse tõttu on Ta ka halastuse Jumal. Saatan ei saanud sellest aru. Ta juubeldas, kui suutis inimese patustamiseni viia. Ta mõtles, et on nüüd tõestanud, et Jumala seadust ei saa pidada ning kui inimese jaoks leitakse mingi pääsetee, siis võib ka tema ise uuesti taevasse saada. Kuid Jeesus tuli meie Asemikuna, avades meile pääsetee. Nii ilmnes korraga Jumala õiglus ja halastus.