Selgus Jumalas I

Avaldatud 4.1.2011, rubriik Päeva sõna

„Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik. Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist.” (Ap 17:24-27)

Ühes laulus on järgmised sõnad: „Nüüd palvemeeles aastat ootan, mis minu silma eest on varjul veel. Ma usaldades üles vaatan – Sa tead, mis toovad päevad minule. Mu helde Isa taevas, palun Sind: käekõrvale kui last nüüd võta mind! Sa kogu loodust targalt juhid, nüüd minu elu juhi nõnda ka, siis julgelt alustada tohin uut aastat, kui Sa oled minuga. Siis kõik see, mida mõtlen, püüan, teen, toob au ja tänu, Looja, Sinule!”

Need sõnad on tõesti südamest kirjutatud ning kinnitavad meid Issandas!

Uue aasta sõnumina valisin Pauluse kõne Ateenas. Paulus oli julge ning kartmatu mees; vaatamata ebasõbralikule seltskonnale suutis ta suunata inimeste tähelepanu Jumalale, keda nad teadsid kui tundmatut Jumalat. Pauluse lihtne ning selge sõnum jõudis tolle aja inimesteni ja see sõnum on ka täna oluline.

Paulus juhtis oma kuulajate mõtted nende väärreligioonist kõrgemale – tõelisele Jumalale, keda nad olid nimetanud „tundmatuks Jumalaks”. See olevus, kellest ta neile kõneles, ei sõltunud inimestest ega vajanud midagi, mida inimkäed oleksid võinud Tema väele ja aule lisada.

Mulle meeldib Pauluse kõne, sest siin on, mida meiegi võiksime õppida. Nimelt me vajame selgust, et Tema on tegelikult see, kes annab meile kõike... kaasa arvatud õnne, mida me nii igatseme.

Meie aja kiired muutused ja sellest tulenev segadus raskendavad tõeliste väärtuste leidmist. Kuid on ilmne, et me vajame midagi, millele loota, midagi, mis on aja jooksul osutunud püsivaks, midagi, mis on meie usu ja usalduse vääriline. See tähendab, et me peame leidma endast kõrgemal oleva väe.

On julgustav tõdeda, et see nägemus leiab poolehoidjaid mitte ainult juhtivate mõtlejate, vaid ka noorsoo keskel. Kui ühelt ühiskondlike probleemide asjatundjalt küsiti meie aja vägivalla ja rahutuste põhjuste kohta, vastas ta: „Oma vabadust kasutades märkavad inimesed, et õnn on nende käeulatusest ära põgenenud.” Kirjeldanud mitme inimese tohutut kibedust ja viha ühiskonna suhtes, ütles ta: „Pidagu nad ise põhjuseks mida tahes, minu meelest on tähtsaim põhjus selles, et ühiskond ei ole andnud inimese elule samasugust tähendust, nagu andis religioon minevikus.”

David Nõmmik