Sõjatehnika on mind alati paelunud. Omal ajal teadsin sellest palju ja panin nendest isegi mudeleid kokku. Kui Paulus need sõnad kirjutas, oli tal silme ees Rooma armee relvastus. Tema teekond Rooma oli ju ümbritsetud sõduritest. Kilpi ja mõõka kasutati ka keskajal, kui püssirohust ega püssikuulist ei teatud veel midagi. Kui aga tänapäeval seda relvastust kasutada, siis on koomikutel ja meedial, mida kajastada. Muutuvas maailmas muutuvad ka relvad.
Kilbi otstarve on pakkuda turvalist kaitset, sõdur saab varjuda selle taha. Jumala Sõnas viidatakse usukilbile. Usukilbi taha varjuda tuleb siis millal? Kui on oht kilbikandja elule. Tuline nool lendab ning tabab ohvri asemel kilpi. Kilp täitis eesmärki kilbikandjat kaitsta. Kui aga kandja märkas ohtu liiga hilja, siis tabas hukutav tuline nool teda ning kilbikandjal polnud lootust.
Teine relv on vaimumõõk, Jumala Sõna. See on vahend, mis on täis lootust ja ootust. Pauluse ajal oli mõõk kaitsevahend, millega sai pareerida vaenlase kallaletungi. Et osata mõõka kasutada, on vaja treenida. See nõuab füüsilist vastupidavust, head reaktsioonikiirust. Rooma leegionär teenis riiki 25 aastat. Oskusi tuli pidevalt lihvida.
Meile on usaldatud need kaitsevahendid. Need on kasulikud, kui vaenlane on nähtaval, aga mis siis, kui ta varitseb selja taga? Meie vaenlane on kaval kui lõukoer, otsides, keda neelata. Armee koosneb paljudest meestest ning nende ülesanne on üksteist kaitsta! Meil on perekond ning kogudus. Need on kohad, kus õpime, kuidas usukilpi ja vaimumõõka kasutada.
Jumal, õpeta meid, kuidas kasutada usukilpi ja vaimumõõka, et seista kindlalt Sinu Sõna kaitse all. Anna meile tugevat usku ja südametarkust, et oskaksime Sinu antud kaitsevahendeid igas olukorras õigesti rakendada.
Arli Subi
In English