Vahel on nii, et intellektuaalselt võimekad inimesed, keda täiendab haridus ja kultuur, ei mõista Pühakirja teatud tekste, samal ajal kui teised, kel pole haridust, kelle arusaamine tundub nõrk ja kelle mõistust pole õpetatud, taipavad tähendust ja leiavad jõudu ning lohutust sellest, mida esimesed nimetavad mõistatuslikuks või jätavad kõrvale kui tähtsusetu. Miks on see nii? Mulle selgitati, et viimane inimrühm ei toetu oma arusaamisele. Nad lähevad Valguse Allika juurde, Tema juurde, kes inspireeris Pühakirja, ning alandliku südamega Jumalalt tarkust paludes saavad selle. Tõsimeelsel otsijal on veel avastada tõe aardeid.
Kristus kujutas tõde põllusse peidetud varandusena. See ei asetse otse pinnal, me peame selle kättesaamiseks kaevama. Kuid meie edu selle leidmisel ei sõltu mitte niivõrd meie intellektuaalsest võimekusest, kuivõrd südame alandlikkusest ja usust, mis haarab kinni jumalikust abist.
Ilma Püha Vaimu juhtimiseta kaldume Pühakirja pidevalt moonutama või valesti tõlgendama. Piiblit loetakse sageli kasutult, mõnelgi juhul on see isegi kahjulik. Kui Jumala Sõna avatakse ilma aukartuse ja palveta, kui mõtted ja igatsused pole suunatud Temale või pole kooskõlas Tema tahtega, siis tumestavad meeli kahtlused ja Piiblit uurides suureneb hoopis skeptitsism. Vaenlane haarab kontrolli mõtete üle ja sisendab ebaõigeid tõlgendusi.
Alati, kui inimesed ei püüa sõnas ja teos olla kooskõlas Jumalaga, kalduvad nad, olenemata nende õpetatusest, Pühakirja mõistmises eksima ja nende seletusi on ohtlik usaldada. Kui püüame tõesti täita Jumala tahet, võtab Püha Vaim Tema Sõna õpetused ja need hinge kirjutades teeb neist elu põhimõtted. Ainult need, kes järgivad juba antud valgust, võivad loota Vaimult suuremat valgustatust. − „Tunnistused kogudusele“, 5. kd, orig lk 704, 705.
In English