Peetrus on jünger, kes saab Juuda järel ilmselt kõige negatiivsemat kajastust. Ta on põikpäine, impulsiivne ja tulistab alati puusalt. See oli Peetrus, kes tõmbas välja mõõga ja lõi ülempreestri sulasel kõrva peast. Pragmaatik nii ei tee; ülempreestri ametkond võis Peetruse-sugusele inimesele palju probleeme tekitada. Peetrus on see, kes hooples, et kui ka kõik teised jüngrid kaotaksid julguse, ei jäta tema mitte kunagi Jeesust maha − ja siis osutus tema ainsaks, kes salgas, et ta üldse Jeesust tunneb. Peetrus oli see, kes pruukis suud siis, kui rikas noor ülem ära läks; Peetrus oli uhke, et just tema oli loobunud evangeeliumi nimel oma elatisest.
Nii et kui näeme Peetrust keeldumas Jeesuse katsest tema jalgu pesta, on lihtne olla kriitiline; see on järjekordne näide sellest, kuidas Peetrus tegutseb enne, kui mõtleb. Aga loe lugu hoolikalt. Kui mugav oleks sinul olnud, kui Jeesus oleks sinu jalgu pesema põlvitanud? Iga Piibli prohvet, keda taeva troonisaali viidi, oli äkitselt piinavalt teadlik oma patustest puudustest ja tundis end äärmiselt väärtusetuna. Ole aus: kas sina ei niheleks, kui taeva Kuningas tahaks sinu teenijana käituda? Mida oled sa teinud, et ära teenida Tema teenistus? Ei midagi. Ja selles ongi mõte.
Raske on säilitada uhket meelsust, kui Tema, kes meid alguses vormis, põlvitab meie ette, et tolm meie jalgadelt maha pesta. See muutub veel raskemaks, kui Ta alandab end Rooma piitsa alla, lubab meil lüüa naelad läbi oma käte ja jalgade ning vajub süngesse sügavikku, kus Ta ei tunne enam oma Isa ligiolu – kõik sellepärast, et Ta eelistab oma heaolule meie päästmist.
Kristlikus koguduses ei ole ruumi uhkusele ega aukohta kellelegi teisele peale Jeesuse. Kui Jeesus tõusis põrandalt, ütles Ta, et me ei unustaks kunagi, mida nägime, ning järgiksime Tema eeskuju. „Sest ma olen teile andnud eeskuju,“ ütles Jeesus, „et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud. … Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.“ (Johannese 13:15, 17)
In English