Üks kõige ilmekamaid koguduse kirjeldusi on Piiblis Peetruse templiehituse analoogia: Jeesus on nurgakivi, meie oleme „elavad kivid“, mis lisatakse ehitisele. See meenutab müürsepa kannatlikku tegevust, kui ta sorteerib lõputult läbi kivikuhjade ja otsib täpselt õiget tükki, mis müüris olevasse tühimikku sobiks. Ta võtab iga kivi kätte, keerab seda üht ja teistpidi, hoiab tühimikus, et näha, kas see sobib sinna kõige paremini, ning siis lõpuks paneb selle seguga paika. Selleks ajaks kui tempel on valmis, on kõik kivid ära kasutatud.
Aga mitte kõik kivid ei sobi ideaalselt. Peale kellu on müürsepal ka meisel, et raiuda küljest liigsed servad, mis täiuslikku sobivust segavad. Sellisena, nagu me praegu oleme, ei ole me taevariigi jaoks sobilikud. Kui Kristus andestab meile ja leiab meile koha koguduses, hakkab Ta tahuma krobelisi servi, millel ei ole tulevases kuningriigis kohta.
Maailma ühed kõige andekamad kivimeistrid olid ilmselt inkad, kes ehitasid vapustavaid taevasse ulatuvaid losse. Eriliselt märkimisväärsed on Sacsayhuamani varemed, kus umbes kuus tuhat kuupmeetrit erineva suuruse ja kujuga kive on kokku seatud hämmastavateks müürideks, mis on rohkem kui kolm meetrit kõrge. Ei ole kaht ühesugust kivi. Mõned on väiksed ja (peaaegu) eristamatud, suurimad neist kaaluvad lausa kakssada tonni. Tänapäeva insenerid imestavad, kui hästi sobivad need kivid kokku, hoolimata tohutu suurest erinevusest ja kivide hirmuäratavast suurusest. Paljudes kohtades on kivide vahe nii tihe, et sinna ei saa paberilehtegi panna.
Kogukonnas elamiseks asetatakse meid paratamatult teiste „elavate kivide“ kõrvale ning Meister töötleb kannatlikult meie iseloomu, kuni sobime Kristuse ihusse nii hästi, et ilma individuaalsust ohverdamata on peaaegu võimatu öelda, kus üks kivi lõpeb ja teine algab. Patused ei eksisteeri loomu poolest harmoonias, kuid taeva meisli abil vormib Jumal meie iseloomu nii, et tekib kooskõla.
In English