Kui ma oma naise esimest korda välja kutsusin, olin vaene tudeng, kel polnud oma autot. Soovisin meeleheitlikult head muljet avaldada ja läksin hea sõbra juurde, kel oli kena sportauto. Kartlikult küsisin, kas ta laenaks autot, teades ise, et võimalus, et ta oma auto minu kätte annab, on õhkõrn. Minu üllatuseks oli ta nõus.
Nagu võid ette kujutada, olin ma tema autoga väga ettevaatlik. Lisaks sellele, et ma sõitsin ettevaatlikult, lasin pärast kohtingut auto ka ära pesta, et saaksin selle tagasi anda paremas seisukorras, kui olin selle saanud. Kui miski pole sinu oma, lisab see motivatsiooni asja eest hoolt kanda.
Piibel õpetab, et kristlase keha ei ole tema oma. Kui Paulus kutsub Korintose usklikke üles vältima seksuaalset amoraalsust, selgitab ta, et meie keha on Püha Vaimu tempel ja me oleme loobunud igasugustest nõuetest sellele, kui ühinesime kristliku kogudusega. „Te ei ole iseeneste omad,“ ütleb ta.
Kui tuleme Kristuse juurde, anname end taeva käsutusse, ühinedes inglite armeega, kes täidavad rõõmuga Jumala korraldusi. Me kasutame selles maailmas viibitud päevi, et tuua au Tema nimele, esitada Tema iseloomu maailmale ja kutsuda inimesi saama osaks Kristuse perekonnast. Ja kuna meie kahe ei ole meie oma, on meil vastutus hoida see parimas korras, et meie pingutused Jumala teenimises võiksid olla tõhusamad ja kesta kauem.
Kuid asi ei ole ainult selles, et Jumal meid kasutab. Jumal teab ka, et Temaga kooskõlas elades naudime elu palju külluslikumalt. Meie ajal on palju elustiilist põhjustatud haigusi, mis röövivad oma ohvritelt mitmeid rõõmsaid aastaid ning sunnivad selle asemel ootama päevade möödumist võimetuks tegevas valus.
Auto omanik naeratas, kui tagastasin tema auto värskes ja puhtas seisukorras; ta oli rõõmus, et oli mulle auto laenanud. Peaksime tegema endale eesmärgiks tagastada oma keha Jeesusele samasuguses seisukorras, nii korras kui võimalik, olles kasutanud seda nii, et see tooks Tema näole naeratuse.
In English