Rõõmsameelne kristlane? I

Üks noor mees väitis nii: kirik ja kristlus on vanadele inimestele, kelle elu on otsa saamas ja selle tõttu muud teha ei oska kui müüte uskuda ja õhku paluda. Tuleb ehk tuttav ette? Paljud tänapäeva inimesed, eriti noored, võtavad just sellise seisukoha. Nad ei pruugi seda välja öelda, aga kui neil oleks teistsugune arvamus, oleksid meie kirikud puupüsti rahvast täis. Mõtle hetkeks: kas meie kogudus või sinu kodukirik on täis kurbi ja masendunuid kristlasi?

Tõsi ta on, et Jumala poole pöördutakse tihti alles siis, kui läheb väljakannatamatult raskeks. Paljud noored inimesed ja ka meie koguduse liikmed käivad kirikus lihtsalt traditsiooni mõttes. Igapäevaelus saavad aga ise hakkama ning Jumal jääb nende elus tahaplaanile. Inimene, kel on kõik maiseks eluks vajalik – perekond, tervis, raha, sõbrad jne – unustab tihti, kes on selle kõik talle kinkinud. Enamus inimesi võtab seda kui loomulikku elukäiku.

Tuletage meelde kadunud poja lugu – noormees hakkas koju igatsema alles siis, kui ta kõigest ilma jäi. Nii oleme ka meie nagu kadunud pojad. Me võtame oma Isalt varanduse ja reisime natuke. Alles siis, kui kõigest ilma jääme, tuleb meelde meie Isa (kui juba hilja pole).

Milleni ma selle jutuga jõuda tahan? Ma tahan rõhutada seika, et sageli paistavad mittekristlastest noored ja vanad meile palju rõõmsameelsemad ning neile kingitud elu nauditavam – sest omas heas elus neid kristlus ei huvita. Nad saavad hakkama ilma selle „muinasjututa”. Pahatihti me kadestame neid. Oleme nagu vanem vend kadunud poja loos. Oleme vihased ja pettunud, et meil midagi pole, kuigi käime kirikus juba 75 aastat. See ongi just see, mida Saatan tahab. Ta tahab näidata inimestele, eriti noortele, et maailmas on palju ägedam ja lõbusam – tema eesmärk on näidata kristlust igavana ja tõestada, et see on üks väljamõeldis neile, kes on „maailma prügi” – kes ise lihtsalt elus läbi ei löö.

Nii on Saatanal õnnestunud petta masse ja suurel hulgal noori inimesi maitsma seda üürikest ja ebatõelist rõõmu. Nende masside päästmisel tuledki mängu sina – rõõmsameelne kristlane. Kui sa seda veel ei ole, siis ehk selle teksti lõpuks võid leida vastuse küsimusele, kuidas olla rõõmsameelne kristlane ning kuidas saad teisi aidata.

Kuidas peaks käituma üks rõõmsameelne kristlane? Kes on üldse rõõmsameelne kristlane? Vahel aetakse rõõmsameelne inimene sassi hea huumorisoone või naljaka inimesega. Rõõmsameelne inimene ei ole isik, kes käib hommikust õhtuni, suu kõrvuni, ringi või kes räägib hästi Juku anekdoote (või nende üle naerda oskab). Rõõmsameelne isik on rõõmus selle üle, mis tal on. Meie kui kristlased oleme rõõmsad selle üle, et meil on midagi, mida paljudel teistel siin maailmas pole.

Aldar Nõmmik