Liiga sageli jätame tähelepanuta Piibli jutustuses tavalised inimesed, need vaiksed isikud, kes on lihtsalt olemas. Need inimesed, keda eirati suurel määral omal ajal ja paljude Piibli lugejate poolt tänapäeval, tegid suuri asju. Siit leiame enda jaoks õppetunni. Sa ei pea olema Peetrus või Billy Graham, et Jumal kasutaks sind teistele inimestele õnnistuseks.
Tänases kirjakohas on kesksel kohal kolm isikut, kellest me Piiblis eriti palju ei kuule, kuigi kaks neist on jüngrid. Esimene „varjus viibiv“ tegelane viie tuhande söötmisel on Filippus. Peale kaheteistkümne jüngri loetelu ei maini ükski teine evangeelium peale neljanda isegi tema nime. Johannese 6. peatükis küsib Jeesus talt, kui palju toitu oleks rahva söötmiseks vaja. Filippuse vastus oli umbes kuue kuu palk (200 teenarit). Ainus asi, mida ta sellele imeteo loole lisab, on selle ulatuse rõhutamine. Kuid tema suhtumine on peamiselt pessimistlik: „Me ei saa midagi teha. Olukord näib lootusetuna.“
Siin on ka Andreas, üks teine „varjus viibiv“ jünger. Paremini tuntakse teda kui Peetruse venda. Maailm on selliseid inimesi täis – see on selle või teise vend, naine, mees, poeg. On „tõeliselt olulised inimesed“ ja on Andreased.
Kuid Jeesus õpetab Johannese 6. peatükis, et Andreased teevad suuri asju. Andreas on see, kes Filippuse pessimismist kaugemale minnes ütleb: „Ma vaatan, mida saab teha.“ Andreas ei pruugi olla selle loo staar, kuid tema toimis süüteküünlana, kes lükkas asjaolud surnud punktist üle.
Tema osa teenimistöös oli teha midagi lihtsat. Antud juhul leidis ta poisi, kellel oli kaks sardiinisuurust kuivatatud kala ja viis odraleiba, mis oli kõige odavam leib.
Ja siis on veel poiss ise. Tõenäoliselt ei olnud tal aimugi, mida ta lunastusloos tegi. Kuid ta oli valmis andma selle vähese, mis tal oli.
Aita meil, Issand, anda täna see vähene, mis meil on, ning mõista, et ükskõik kui tagasihoidlik on meie isik või and, me võime teha suuri asju!
In English