Aeg laulda

Cornwallis muutuvad väikesed tänavad lilleaedadeks niipea, kui saabub kevad. Sa sõidad roosade, siniste ja helepunaste taimeridade vahel ja soovid, et võiksid iga linna tänaval sattuda sellisesse lilledega ääristatud pöörasusse.

Kord jalutasime naisega rongijaamast Skodsborgi sanatooriumisse, Taanis. Seisime ja kuulasime pikki minuteid üle meie voogavat ööbikulaulu. Meie, oma Lõuna-Hemisphere võhiklikkuses ei teadnud, et see on põhjapoolseim piir ööbiku levialas, või seda, et ta laulab vaid kuus nädalat. Siiski imetlesime selle ööbiku võrreldamatult ilusat laulu.

Selline on kevad – meenutamas meile aega, mil Jumal teeb kõik asjad uueks. Läbi Saalomoni iidsete armastuslaulude rütmide ütleb Jumal meile: “Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!” ( Ül 2, 13 )

Rohkem, kui ükski teine aastaaeg, pöörab kevad me mõtted Jumala taasloomisele. Sõit linnast välja juhib meid loogeldes läbi põldude, kus viljapead sirutuvad päikese poole. Talled ja vasikad kinnitavad meile, et uuenduse tsükkel jätkub. Parkides ja aedades puhkevad õide kirsid ja kontpuud; metsõunapuud võtavad aga värvi, vastupidiselt talveaedadele ning lehetuile puuokstele.

Talvel meenuta kevadet. Kui linnud on lahkunud ja looduses võtab maad vaikus, meenuta kevadet. Kui puutüved kaovad hämarusse ja udu peidab oksteräga, meenuta kevadet.

Nagu kevad talve vastu, on lootus kartuse vastu. Tõotus Jumala sõnas laulab sulle kogu ööbiku õrnusega. Üksinduse hallid tänavad ja monotoonsus saavad elavaks Jumala armastuse lillede läbi. Lootus paneb südamed laulma kui mõistus tahaks nutta.

Jeesus kutsub meid Tema armastuse igavesse kevadesse. Lootus täidab tulevikumaa lilledega, mis õitsevad ühestainsast puudutusest Jumala lubadusist. Lootus seab usuteraviku rõõmu jälgedele.

Kas sa ei kuule Teda? “Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!”

“Sõnad ei suuda kirjeldada seda rahu ja rõõmu, mis valdavad teda, kes võtab vastu Jumala Tema sõnas.”