Aeg otsida Issandat

Hooseal oli hea mälu. Ta kutsus Iisraeli tagasi Gibea sündmuste juurde ja lõhe algusse kümne põhja ja kahe lõuna suguharu vahel. Olukord oli mäda. Pilastamine, verejanuline kättemaks, genotsiid, lapseröövimine ja reetlikkus täidavad Kohtumõistjate raamatu kaks viimast peatükki. Alates sellest ajast võisid kahtlustamine ja viha kahe suguharu vahel välja lüüa kõige tühisemalgi põhjusel.

Selles kunagises sündmuses lahendas prohvet Iisraeli suure patu probleemi. “Sest sa oled lootnud oma tee peale, oma paljude kangelaste peale.” ( Ho 10,13 ) Uhkus ja enesekindlus olid sellele rahvale külge jäänud. Nad ei tundnud mingit vajadust jumala abi järele.

Kas võiks Jumal teha inimestele ühe lootuse aja? Hoosea valib välja tavalise sündmuse, näitamaks, mis võib juhtuda. Juuda ja Jaakob harivad koos maad. Adra ja äkke taha ikestatult künnavad üles mulla pinna, et see külviks ette valmistada. ( Ho 10,11 )

Mõlemad, nii Põhi kui Lõuna, olid patustanud. Mõlemad peavad lahti ütlema oma söötis olevast pinnast ja kahetsusest. Kuidas nad võivadki saavutada õiglust, kui nad ei lase Külvajal külvata oma seemet? Jumal laseb sadada õiglusel kahetsuseseemnele ja saavutab tõelise õigluse lõikuse.

Austraalia põuase sisepiirkonnaga piirnevad põllumajandusmaad on suures osas söötis. Farmer ootab, traktor valmis, seeme käes. Kui hakkab vihma sadama, läheb ta kündma ja külvama vahet pidamata, ööl ja päeval. Tuleb aeg lõikuseks ja miski ei sunni teda viivitama. Kuid siis peab ta jälle ootama ja lootma vihma pärast.

Jumal on juba pilved valmis seadnud. Õiglusevihm saab kindlalt kastma seda, kes kahetseb. Kas me näeme ennast nagu tema näeb – söötis, külvita pinnasena? Kas me oleme rahul umbrohu ja väheviljaka söödamaaga?

Viimaks langeb vihm sinna, kus kahetsus ja muutus on pinnase ette valmistanud õigluse lõikuseks.

“Ära jää ootama, et nagu tavaliselt, tuleb kindlal aastaajal vihma. Küsi seda. …Juma üksi saab lasta valmida saagil.”