Rahu üksikkongis I

Sügaval nõukogude ajal oli usklike noormeeste jaoks üks prooviaegu armeeteenistus. Seal oli alati probleeme hingamispäeva ja toiduga. Muidugi oli ka teisi muresid, aga need kaks olid iganädalased ja igapäevased. Sattusin teenima seitsmekümnendate algul ühte tolleaegsesse moodsaimasse kosmoseradarijaama Ventspilsi lähedal Lätis. See kuulus lennuväe alla ja seda peeti heaks teenistuskohaks, kus sõdurite toit ja olmetingimused olid väga head.

Kohalejõudnud noormehed saadeti duši alla. Sealt tulles saime mundri ning meid pandi vanadesse kasarmutesse magama. Hommikulauas sai leiba, tüki suhkrut, teed ja putru, mis oli lihakastmega, mis ei saanud olla puhas Piibli mõistes. Sarnaselt möödusid kõik toidukorrad ja peagi hakkas kõht näpistama. Aga ees seisis veel hingamispäev. Kui söögi pärast ei tekkinud esialgu suuri probleeme, siis reede õhtul (oli mai algus) võeti rivist neli poissi põrandat pesema. Jumal laskis mindki valida. Teised läksid magama ja mina läksin seersandi juurde, kes oli seal korralduste jagaja, ja ütlesin, et mina reedel pärast päikeseloojangut ei tööta, sest usun Jumala käsu kehtivust. Noormees oli väga üllatunud, kuid ei muutunud kurjaks, nagu muidu reageeriti igale vastuhakkamisele. Ta helistas kuhugi ja peagi kästi mul magama minna. Kuigi sõduri uni on enamasti raske, ei olnud see öö magamiseks. Juba enne äratust olin ärkvel ja hüüdsin palves Jumala poole.

Hommikusöögi järel tuli korraldus minna staapi. Väeosa poliitjuht (major, nagu hiljem selgus – katoliiklike tõekspidamistega lätlane) võttis mind jutule. Uuris, kes ma olen, miks sellised erisoovid, millisesse organisatsiooni kuulun, miks noorel haritud mehel on nii tobedad veendumused jne. Seejärel püüdis ta mind veenda vähemalt sõjaväeteenistuse ajaks loobuma oma tõekspidamistest, sest kui Jumal on olemas, ega Ta siis nii väiklane ole, et mind selle pärast karistaks. Ta ütles: „Aga ühte ma ütlen – kui oleks minu teha, siis laseksin sinusugused kohe maha, milleks vaielda!” Siis saatis mind tagasi ja järgmised kolm hingamispäeva ei sunnitud mind tööle ega õppustelegi. Mõned nooremohvitserid püüdsid hingamispäeviti mind ümber veenda, aga sedagi erilise innuta.

Siis hakkas noorte aeg läbi saama ja osa poisse saadeti väljaõppesse, et saada bussijuhilube. See tähendas igapäevast linnaskäimist, et ohvitseride lapsi ja naisi linna viia, linnasolemist kuni laste koolipäeva lõpuni ja õhtul ka veel naiste töölt ära toomist. See oleks olnud peaaegu rivitu sõdurielu. Mullegi tehti ettepanek, ainult loobugu oma „rumalusest”. Siis pidin jälle minema juba tuttava majori juurde. Seekord oli seal ka väeosa juht, polkovnik ja nad teatasid, et ei saa minuga enam koostööd teha, sest ma ei loobu selle USA-s alguse saanud liikumise järgimisest ning nad saadavad mu väeossa, kus puhta bussirooli asemel tuleb mul pori sees mütata. Ma ei saanud loobuda ja nii olin ma paari päeva pärast juba Leedus Klaipedas, kus oli motoriseeritud jalaväediviis.

Olev Uuk