Kui ma ei olnud veel oma mehega abielus, elas ja töötas ta minust 70 kilomeetri kaugusel. Olime äsja armunud ja ma tahtsin iga hetke oma kallimaga koos veeta, aga tema pikkade tööpäevade tõttu suhtlesime enamasti sõnumite teel, vahel saime teineteisele helistada ning tavaliselt nägime teineteist ainult reede õhtul ja laupäeval. Kummalegi meist ei olnud see kerge aeg. Kui ma kõike seda meenutan, siis mõnikord on hinges too sama terav igatsuse tunne.
Ühel kevadisel hingamispäeval, kui me ei pidanud kokku saama, otsustasin ma Mikku üllatada ja talle külla sõita. Ärkasin hommikul vara, panin ilusad riided selga, korjasin talle lilli ja istusin autosse. Elevus mu sees kasvas iga sõidetud kilomeetriga, sest me polnud pikka aega näinud ja ma tahtsin nii väga teda jälle kallistada.
Kui ma olin kohale jõudnud, siis selle asemel, et Miku ukse taha tormata, jäin ma autosse ja saatsin talle sõnumi nagu igal hommikul. Vabal päeval vastas ta enamasti kohe, aga tookord ootasin ma peaaegu pool tundi ja saatsin talle sõnumeid, kuid vastust ei tulnud. Otsustasin helistada. Telefon muudkui kutsub, aga teisel pool keegi toru ei võta. Ja niimoodi mitu korda järjest. „Äkki jäi tal telefon hääletu peale või on ta teises toas ja lihtsalt ei kuule, et ma helistan?“ püüdsin olukorda enda jaoks selgitada. Jalutasin siis tema magamistoa akna alla ja hakkasin kivikesi vastu akent viskama. Ikka ei mingit vastust. Mõtlesin, et ehk on ta siis teises toas, ja läksin uksele koputama. Ootasin, aga kedagi uksele ei tulnud. Koputasin ja ootasin veel ja veel… Pisarad valgusid silma ja suur kurbus täitis mu südant. Ma olin ju teinud kõik, mis ma suutsin. Läksin õnnetult autosse ja hakkasin tagasi kodu poole sõitma.
Jõudsin paari kilomeetri kaugusele, kui mulle helistas Miku ema. Pühkisin pisarad ära ja püüdsin normaalse häälega rääkida. Ma olin tal mõttes olnud ja ta helistas, et lihtsalt küsida, kuidas mul läheb. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja rääkisin kogu loo ära. Talle meenus, et Mikul on teine telefon ka. Ta helistas poja teisele numbrile, siis jälle mulle ja ütles, et Mikk väga ootab mind. Selgus, et telefon, millele ma helistasin, oligi teises toas ja veel hääletu peal ning Mikk ise magas eelnenud öötööst nii sügavalt, et ei kuulnud kivikesi aknal ega koputusi uksel.
Jeesus igatseb meid nii väga ja Ta tegi kõik, mis suutis, et meiega koos olla. Ometi oleme meie need, kes saavad Talle ukse avada. Lase Jeesus oma päeva sisse, ära jäta Teda ukse taha koputama!
Armas Jeesus, aita mul alati kuulda Sinu koputust ja avada oma südameuks, et saaksin Sind vastu võtta ja kogeda Sinu lähedust. Tule igasse minu päeva ja juhata mind oma armastuses ning rahus.
Mariel Allak
In English