Julgustus palveks

Vanatestamentlikul ajal pöörduti palvetades Jeruusalemma poole, kuna seal oli tempel, Jumala asupaik. See oli koht, kus Jumal oma rahvaga suhtles. Tavaliselt koguneti katusele või kasutati ruume, mille aknad avanesid Jeruusalemma poole.

Vaimus ja tões kummardamine viitab palvetaja meeleseisundile. Jumala Sõna ja inimese vaimu kokkupuutumisel toimub n-ö valgustuslik efekt. Sellisel juhul ei olda enam pimeduses: „Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed.” (1Ts 5:5)

Ross Campbell kirjutab oma raamatus kristlikust kasvatusest, et vanema ja lapse vahelises suhtlemises on silmsidel oluline koht. Ta ütleb, et vanemad väljendavad armastust tihti tingimuslikult, kuna neil on armastavad silmad ainult teatud olukordades. Veel enam, karistamise eesmärgil silmside katkestamine on lapse suhtes väga julm; see on hukatuslik.

Kui inimestena mõistame tingimusteta armastuse vajadust kasvatuslikel eesmärkidel, kuidas siis arvame, et Jumal, kes on tingimusteta armastus, osutaks seda kuidagi tingimuslikult? Jeesus ütles, et iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse ning iga paluja saab.

Jeesuse armastust väljendav silmavaade ei sõltunud pahasti palutud palvetest. Olen kindel, et silmsidet katkestamata kuulas Ta inimeste soovid ära ja vastas isegi siis, kui oli vaja öelda: „Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks” (Jk 4:3).

Palve on hädavajalik selleks, et vaimulikult püsima jääda. Vaimne kommunikatsioonivõrgustik, mis ümbritseb meie planeeti, on väga tihe ja valdavalt langenud inglite kontrolli all. Meid ümbritseb palju kurje vaime, kes mõjutavad meid halva suunas. Ainult tõsise palvega võib murda Saatana salasepitsuse ahelad. Seepärast ei tohi palvetamist unustada.

Isiklik hardushetk Jumala Sõna ja palvega on kõrgeim prioriteet kristlase vaimulikus arengus. Ilmselt just seepärast on pühendumishetk usklike elus ka suureks rünnakuobjektiks. Oswald J. Sanders on kirjutanud: „Kui ma palvetama asun, on mu südames vastumeelsus minna Jumala juurde, ja kui ma Tema juures olen, on mu südames vastumeelsus sinna jääda. Siis on enesedistsipliinil oma osa täita. Kui tunned suurimat tõrksust palvetamise suhtes, siis ära anna järele, vaid püüa ja ürita palvetada, isegi kui sa arvad, et sa ei suuda.”

Palve läbi avab Jumal meile võimalused Tema austamiseks, sest „osaks Jumala plaanist on vastata usupalvele sellisel viisil, kuidas Ta ei vastaks siis, kui me Teda ei paluks” (E. G. White „Suur võitlus”, lk 525).

Ergo Naab