Mõned asjad peavad ruttu valmis saama

Need sõnad järgnevad Johannese nägemuste kirjeldusele. Patmosel oleku ajal oli Johannes mõistnud, et elus võib mõni asi minna väga hästi, kuid teinekord jälle võib miski väga nurjuda. Ta oli näinud, millise eduga evangeelium Jeruusalemmas levis. Seejärel oli ta tundnud Rooma raudset haaret, mis üritas kristlastest usku välja pigistada. Domitianus üritas kristlasi hävitada, kuna pidas neid kõikide hädade põhjuseks.

Isegi kiriku enda seest tõusid kiusajad, kes evangeeliumi ründasid. Olles vangistuses Patmosel, nägi Johannes nägemusi, mis näitasid, et kogu hingevalu, mida ta praegu tundis, laieneb ühel päeval tervele kogudusele.

Samad nägemused aga tõid endaga kaasa ka rõõmu ja lootuse. Rahvahulgad ümber trooni, võidulaulud klaasmere ääres, Tall Siioni meäl – kõik see tuletas talle meelde, kui kaduvad on praeguse aja mured ja hädad. Jumal juhib meid läbi raskuste lõpliku võiduni ning Ta jagab oma võitu meiega.

Johannes mõistis, et maailma lõplik saatus ei sõltu ainult tema enda ega ka koguduse innukusest. Ta mõistis, et tulevikus astuvad areenile nii tagakiusajad kui ka need, kes tõele ustavaks jäävad. Tagakiusamine, mida võis näha Pergamoses, on kogudusele paineks läbi kõigi ajastute. Tüatiiras nähtud tõe salgamine võtab kosmilised mõõtmed. Ustavus, nagu Filadelfia koguduses, toob inimesed Jumala trooni ette.

Ta teadis, kuivõrd kallis osadus oli temal ja ta kaaslastel Jeesusega. Nägemused Uuest Jeruusalemmast tegid sellest osadusest Uue Maa valitseja. Surm ja haigused põgenevad Jumala Poja eest. Ja nad põgenevad maa pealt igaveseks.

Kui Johannes elaks meie keskel tänapäeval, imestaks ta, et me ikka viivitame tegemast asju, mida tuleks teha kohe. Kuid ta poleks imestunud, nähes meie südameis rõõmu, mis tuleneb Jumala kuningriigile mõtlemisest. Tal oleks meeles osadus Jeesusega. Ta meenutab nägemust tulevikust. Ja meie ühineksime tamaga palves: „Tule, Issand Jeesus!“

„Igal hommikul ja õhtul jälgivad taeva kodakondsed iga perekonda, kes palvetab ning Jumala juurde tuleb ingel viirukiga, et esitada lepituse verd.“