Seitsmepäevane teekond

Austraalia edelanurgas on üks väike maantee, mis kulgeb kahe väikese linna vahel. Sellel on huvitav ajalugu. Kui seitsmenda päeva adventistide sõnum hakkas sellele kontinendile jõudma, oli seal hõre asustus ja maanteid oli vähe ning need olid üsna kehvas seisukorras.

Selleks, et hoida ühendust teiste hingamispäevapidajatega, võtsid ühe perekonna liikmed kirved ja saed ning raiusid läbi metsa tee. Nii said nad igal nädalal kirikus käia. Selle tee rajamine läbi tihniku nõudis mitu kuud. Lõpuks sai tee nii laiaks, et hobunvanker sealt läbi mahtus. Tee pikkus oli 45 km. Selleks, et minna ümber metsa, oleks kulunud kolm päeva.

Tänapäeval kulub selle vahemaa läbimiseks vaid vähe aega, kuid siiski meenub seda teed sõites mulle selle perekonna liikmete usk.

Midagi erilist on selles, kui astud laupäeva hommikul kirikusse ja näed seal inimesi – emad, isad, väikesed lapsed, noored, vanemad inimesed. Kõik on riietatud kenasti. Sa vaatad neid, kuidas nad ületavad tänava, et jõuda kirikuni, kuidas pargivad auto ning astuvad kirikutrepist üles. Milline võib küll olla päe, mil pühad astuvad Uue Jeruusalemma tänavail, et jõuda Jumala templini!

Hingamispäevapidamine oli Jesaja ajal muutunud probleemiks. Ta kutsus inimesi üles pühitsema Jumala püha päeva. „Te peate seda päeva ka Uuel Maal, miks siis mitte siin?“ küsis ta.

Jumal seadis hingamispäeva sisse juba Eedenis. Uuel Maal koguneb uus loodu Tema ette hingamispäeval kummardama. Ja ka siin nõuab Jumal meilt hingamispäeva pidamist.

See ei tähenda, et kuulekus Jumalale tuleks kergelt. Meid takistavad lõbujanu- ja ärimetsad ning ilmalikkuse tihnikud. Need seisavad meie ja Jumala päeva vahel. Kuid pühendumuse kirved ning kindlameelsuse saed võivad ehitada tee hingamispäevani, mil saame puhata ja Jumalat teenida.

Rõõm, mille annab meile hingamispäeva pidamine, on tulevase rõõmu eelmaik. See oli, on ja jääb iganädalaseks maanteeks Jumala ning Tema ainulaadsete õnnistuste juurde.

„Iga päev on nende palve, et hingamispäeva õnnistus puhkaks nende peal.“