Kas julged olla teistsugune?

Hoiatus, et Inimese Poeg tuleb varsti taeva pilvedel, on muutunud paljudele liiga tuttavaks jutustuseks. Nad on lakanud ootamast ja valvamast. Nende elus ilmneb isekust. Maailmalikkus paljastab nende südame mõtted: “Minu Issand viibib.” /.../ Sarnaselt Noa päevadele esineb ka meie ajastul usklike hulgas enesekesksust ja kohanemist maailma kommetega. Paljud, kes peavad end Jumala lasteks, sukelduvad innukalt maisesse tegevusse, et see teeb tühjaks nende tunnistuse. Nad külvavad, ehitavad, ostavad ja müüvad, söövad, joovad ning abielluvad oma armuaja viimaste hetkedeni. Suur osa meie rahvast on sellises olukorras. /.../

Mu süda on raske, kui näen vaimulikkuse puudumist, mille all meie rahvas kannatab. Ilmalikud kombed, uhkus, lõbu- ja uhkeldamisjanu, luksuslikud elamud, mööbel ja riietus – kõik see rüüstab Jumala aardeid. See varandus ja jõud, mis tuleks kasutada tõe valguse levitamiseks, kulutatakse oma mina hellitamiseks. /.../

Valguse ja päeva lapsed ei peaks koguma enda ümber pimedust ega öö varje, millega ümbritsevad end kurjategijad. Vastupidi: neil tuleks ustavalt täita oma kohustusi tõrvikukandjaina, võttes vastu ja levitades Jumala valgust. Jumal soovib, et Tema lapsed püsiksid äraostmatuina. Ta ei soovi nende kohanemist jumalatutega.

Kristlased on selles maailmas “püha rahvas, omandrahvas”. Ta teeb avalikuks Selle au, kes on kutsunud neid “pimedusest oma imelise valguse juurde”. See valgus ei tumene, vaid peab suurenema kuni keskpäeva heleduseni. /.../

Suurepärane tõde, mis on kostunud meie kõrvu paljude aastate jooksul: “Issand tuleb varsti; olge siis valmis!” on seesama tõde, mida kuulsime kord esmakordselt. 5 T 9-14