KROON IGALE PÄÄSENULE

Ma nägin tohutut hulka ingleid, kes tõid linnast kauneid kroone – krooni igale pühale tema nimega selle peal. Kui Jeesus küsis kroonide järele, tõid inglid need Tema juurde ning oma parema käega asetas armas Jeesus need pühadele pähe. Samamoodi tõid inglid harfid ning Jeesus kinkis ka need pühadele. Juhtivad inglid mängisid esimesed helid ning seejärel liitusid kõik hääled tänulikuks ja rõõmsaks ülistuslauluks ning iga käsi tõmbas oskuslikult harfikeeli, tuues esile kauni muusika. …

Linnas oli kõik silmale rõõmuks. Rikkalik au säras kõikjal. Siis vaatas Jeesus oma lunastatud pühadele - nende näod särasid rõõmust. Kui Ta oma armastava pilgu neile pööras, ütles Ta oma kauni, meloodilise häälega: “Ma vaatan oma kätetööd ja ma olen rahul. See rikkalik au on teile, et seda igavesti nautida. Teie kurbus ja raskused on lõppenud. Enam ei ole surma, kurbust ega nutmist, ka pole rohkem valu.” …

Siis nägin ma, kuidas Jeesus juhtis oma rahva elupuu juurde. … Elupuu küljes oli kauneim vili, mida olen kunagi näinud. Pühad võisid sellest vabalt süüa. Linnas oli aulisim troon, ning jõe kallastel olid kaunid viljapuud. …

Inimkeel on võimetu kirjeldama taevast. Kui see stseen mu mällu uuesti kerkib, olen imetlusest keeletu. Tundes kirjeldamatut rõõmu, panen ma sulepea kõrvale ning hüüatan: “Oo, milline armastus, milline imeline armastus!” Ka kõige oskuslikum keel ei oska kirjeldada taevaste au ega Päästja armastuse sügavust. SR 413, 414