Anna andeks

„Jälle torised, ei taha minuga rääkida!” pahandas karjus. „Tahad, ma räägin sulle ühe tõestisündinud loo torisemisest? Minu külas elab vahva vanapaar. Ühe õnnistus on teise needus. Üks on kurt, ei kuule ja räägib, teine on tumm, kuuleb, aga ei räägi. Kui nende noorusa’al sõbrad abiellusid, jäid nemad üle – kes ikka tahab santi võtta. Viimaks nemad kohtusid, panid leivad ühte kappi ja nüüd, vanast peast, keerasid riidu. Üks röökis teise peale nagu jaksas, et see teda kuulda ei taha, ja teine kandis vimma esimese vastu, et see temaga kunagi ei räägi.”

„Nagu nad enne oleks teineteisega mõistliku sõna vahetanud.”

„Ju oldi siis teineteise külge nõnda tugevalt kinni kasvanud, üks teisega nii harjunud, et seda väikest puudust ei pandud enne tähele, kuni vimm majja tuli.”

„Riiuga saab ka harjuda.”

„See pole loomulik, kes ikka kakelda tahab? Viha muudab inimest. Riid sööb südamerahu ja und ei tule.”

„Aga mis siis juhtus? Armastus kadus ära?”

„Hakkasid teises vigu otsima...”

„Aga mis siis juhtus?”

„Midagi ei juhtunud. Ega üks üksi kakle. Vihkajal ei ole kodus hea. Enne õhtut palusid vabandust ja andsid teineteisele andeks. Nad olid ju kummagi jaoks loodud. Sama pere koer ja kass söövad ikka ühest kausist. Andeksandmine toob sõbrad tagasi ja kinnitab armastust. Ükskõik, mis sul puudu on, oled sina pime või kurt, käsitu või lombakas, vahet pole, mida teised sinust arvavad, südametunnistus sul ikka on ja kui su süda on õiges paigas, on kõik korras.”

Aleksei Peetson