Targad ja rumalad

Me ei või end uinutada lootuses, et kogudusse kuulumisega oleme tingimusteta päästetud. Me ei pääse, kui meie elu ei tunnista muutumisest Kristuse sarnaseks; kui peame kangekaelselt kinni traditsioonidest ja meie elu kangasse seguneb ilmalike mõtete ning kommete kudet. /.../

Kümme neitsit näevad selle maailma lõputunde. Nad kõik väidavad end olevat kristlased. Kõigil on kutse, kõigil nimi, kõigil valgus, ja kõik ütlevad end teenivat Jumalat. Kõik näivad ootavat tema ilmumist. Viiel puudub siiski midagi. Viis neitsit jäävad üllatunult ja jahmunult pulmahoonest välja. /.../

Igaüht meist kujutatakse targa või rumala neitsina. On paljusid, kes ei soovi viibida Jeesuse jalge ees ja õppida Temast. Nad ei tunne Tema teid ega ole valmis Tema tulekuks. Nad väidavad end ootavat oma Issanda tulekut, kuid ei valva ega palveta usu, mis hinge armastuse kaudu puhastaks. Sellised inimesed elavad hooletut elu. Nad on kuulnud ja vastu võtnud tõe, aga ei ela seda läbi. Neil ei ole lampides armu õli. Nad pole valmis Talle pulmasöömaajale. /.../

Ärge olge nagu rumalad neitsid, kes peavad endastmõistetavaks, et Jumala tõotused kuuluvad neile, kuigi nad ei kuuletu Kristuse käskudele. Kristus õpetab, et pelgalt kristlaseks tunnistamine ei tähenda midagi. Ta ütleb: “Kui keegi tahab minu järel käia, see salaku iseend ja võtku oma rist ja järgigu mind.” /.../

Isegi siis, kui oleme juba ära kannatanud Jumala lihviva ja puhastava töö, millega Ta meid proovile paneb; kui aganad põlevad tulises ahjus ja iseloomuvigadest puhastatud kuld on meie silme ees, ütleme nagu Paulus: “Ei mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, /.../ ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutan sinna poole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduanni poole Kristuses Jeesuses.” RH 31.10.1899