Taevariigis on andmise põhjus sama oluline kui and ise. Jeesus ütleb, et üks asi on anda Jumalale, aga hoopis teine asi on anda avaliku tunnustuse nimel. Kui sinu peamine eesmärk on, et inimesed märkaksid sinu heldemeelsust, siis on kiiduavaldused, sinu auks nimetatud hoone, plaadike seinal ainsad, mille sa tasuks saad. Sa ju andsid iseenda pärast ning avaliku tunnustusega saavutasid oma eesmärgi.
Kuid armastusest antud and on hoopis teistsugune. Mõtle loole, kus üks mees ostab oma sõbrale kingituse ainult sellepärast, et ta teab, et tal on vaja kuu aja pärast kolida ja tema sõbral on veoauto. Kui sõber kord avastab, et tal olid tagamõtted, muutub kingitus äkitselt tähendusetuks ning auto laenamine on üksnes teene tasumine. Abi kolimispäeval on kogu tasu, mida see mees saab; ta ei ole teinud sõpruse süvendamiseks midagi. (Õigupoolest tekitas ta ilmselt hoopis pahameelt, kui sõber tundis, et temaga on manipuleeritud.)
Mõttetu on üritada Jumalale asjade andmisega Tema poolehoidu taotleda. Esiteks on kõik juba Tema oma. Teiseks on sul juba Jumala poolehoid risti anni kaudu. Jumalale andmise eesmärk ei ole üritada Jumala armastust osta, vaid väljendada armastust Tema vastu. Kui on mingi tagamõte, siis ei ole see üldse and.
Samuti ei ole see armastusetegu, kui andmise mõte on saada kaaskoguduseliikmete heakskiit. Kui sinu püüd on taotleda avaliku heldekäelisusega prestiiži koguduses, võib Jumal haledusest lasta sul avaliku tunnustuse saada, sest see võib olla kogu tasu, mille sa üldse saad. Uhkus, see esimene probleem, mis tõi kaasa patu, on ikka veel probleem. Kuid Jumalale vaikselt andmine on midagi, mida Jumal alati tähele paneb, sest Ta teab, et sellel oli üksainus põhjus – sa armastad Teda ja igatsed Tema riiki näha.
Kui sa annad, ütleb Jeesus, ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb.
In English