Südame suurus

Kui inimeste hoiak on alati samasugune olnud – ja ma kahtlustan, et on −, siis panid rikaste annetused kindlasti templis paljusid pead pöörama: „Ossa, kas nägid, kui palju too tüüp see nädal annetust pani? Saaks mina ka nii palju anda!“

Jõukate suuremeelsed teod on sageli inimestele muljet avaldanud. Rikastele peredele pühendatakse ehitis, pannakse seintele plaate ja fonde nimetatakse inimeste järgi, kel on vahendeid toekate annetustega kaasa aidata. Kuigi rahvale võisid rikaste annetused muljet avaldada ja nende nägu võis valgustada imestus, jäi Jeesus ükskõikseks. Siis tuli vaene lesk, kes pani kasti mõne penni, ja Jeesus lõi särama: „Ossa, kas te seda nägite?“

Mida me nägime? Vaene inimene pani annetuskarpi mõne sendi? Ja siis? Kui palju selle tühise summaga teha saab? Selle rahaga haiglat ei ehita ega supikööki ei ava. See on tähtsusetu. Mis on kahes sendis nii muljet avaldavat?

See oli hoopis fakt, et vaene lesknaine andis kõik. Jõukad olid harjunud annetuseks suuri summasid andma, kuid nad ei olnud andnud kõike. Täielik enesesalgamine soojendab Jumala südant, sest see tähendab, et Tema enda iseloom peegeldus inimsüdames. Jeesus ise andis ju kõik. Ta loobus taeva aust elu nimel maailmas, mis on täis valu ja kannatusi. Ta astus eemale inglite jumaldavast austusest, et lasta end pilgata ja hüljata inimestel, kelle elu sõltus Tema loovast väest. Ta loobus oma elust − absoluutselt kõigest, mis Tal oli −, et päästa patused.

„Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel,“ meenutab meile Paulus, „kes, kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.“ (Kiri filiplastele 2:5−7, 1968 tõlge)

Jumala näole ei too naeratust tšekil oleva numbri suurus, vaid anni toonud südame suurus.