UUE JERUUSALEMMA LASKUMINE MAA PEALE

Tuhande aasta lõpul pöördub Kristus tagasi maa peale. Teda saadab lunastatute hulk ja inglite aueskort. Kui Kristus tuleb oma majesteetlikkuses, käsib Ta õelaid surnuid üles tõusta, et vastu võtta kohtuotsus. Ärkab üles võimas hulk, loendamatu nagu mere liiv. Milline kontrast võrreldes nendega, kes äratati esimeses ülestõusmises! Õiged olid kaetud kadumatu nooruse ja iluga; õelad kannavad haiguse ja surma pitserit.

Kõikide silmad selles määratusuures hulgas pöörduvad vaatlema Jumala Poja au. Ühel häälel hüüavad õelate hulgad: “Õnnistatud on see, kes tuleb Issanda nimel!” See hüüd pole ajendatud armastusest Jeesuse vastu, vaid tõe jõud sunnib huuli neid sõnu tahtmatult lausuma. Nii nagu õelad oma haudadesse läksid, nii tulevad nad sealt ka välja - sama vaenulikult Kristuse vastu ja samasuguse mässumeelsusega. Nad ei saa uut prooviaega, mille kestel parandada oma puudusi. Sellel ei oleks mõtet. Kogu nende ülekohtune eluaeg ei ole pehmendanud nende südant. Teine prooviaeg, kui see ka neile antaks, mööduks samuti nagu esimenegi; nad põikleksid kõrvale Jumala nõuetest ja õhutaksid mässu Tema vastu.

Kristus laskub Õlimäele, kust Ta tõusis taevasse pärast oma ülestõusmist ja kus inglid kordasid Tema tagasituleku tõotust. Prohvet ütleb: “Ja Jehoova, minu Jumal, tuleb, kõik pühad ühes Temaga!” “Sel päeval seisavad Ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks, idast läände väga suureks oruks.” “Ja Jehoova on kuningaks kogu maale! Sel päeval on Jehoova ainus ja Tema nimi on ainus!” Sk 14,5.4.9. Kui Uus Jeruusalemm oma pimestavas hiilguses laskub taevast alla, laskub ta puhastatud ja tema vastuvõtmiseks valmistatud kohale ning Kristus koos oma rahva ja inglitega siseneb pühasse linna. GC 662, 663